Local view for "http://purl.org/linkedpolitics/eu/plenary/2008-10-08-Speech-3-089"
| Predicate | Value (sorted: default) |
|---|---|
| rdf:type | |
| dcterms:Date | |
| dcterms:Is Part Of | |
| dcterms:Language | |
| lpv:document identification number |
"en.20081008.15.3-089"6
|
| lpv:hasSubsequent | |
| lpv:speaker | |
| lpv:spoken text |
"Mr President, I think it was Mrs Tumpel-Gugerell who said in Nice in mid-September that the worst mistake we made was not to include the financial supervisory architecture into the Maastricht Treaty. We should have dealt with this issue already, together with EMU final phase decisions.
I completely agree with this view, and Mrs Tumpel-Gugerell is definitely not the only one who has said this. But whom are we to blame for the lack of progress on supervisory architecture? I do not think it is the Community soldiers we need to blame – and by Community soldiers I mean the European Commission, which has delivered, and also Parliament: as Mrs van den Burg said, we have been dealing with this issue since the beginning of 2000, and we have made several proposals to the Council, but the Council seems totally reluctant to move.
I still wonder how it was possible to have the Lamfalussy regime in place. Maybe it was the deal between the UK and Germany to offer the CESR location to Paris which finally made the difference, but I think that in Council they have been totally unwilling to move forward on this issue. So now it is the right time; maybe it is too limited and too late, but at least something is also now being done in the Council.
Parliament has made several very important proposals. In order of priority, these three are the most important:
First, the mandatory colleges for all cross-border financial institutions, with legally binding rules on how they operate, how they share information and what kind of decision-making procedures they use.
Second, improved legal status for the Level 3 Committees, and more effective working methods for them too. Maybe on this issue, the Commission could give a little bit more room for manoeuvre to Level 3 Committees, so that they would not only be consultative but also decision-making bodies in the future.
And third, strengthening the role of the ECB in financial stability. The ECB should get more information. It should be linked to CESR and CEOPS and they should work more together.
Finally I want to say something about the transatlantic dialogue. Now is not a good time to put the transatlantic financial services on hold. I know this is not the fault of the Commission but it mainly depends now on US actions, but I think the more you can do to keep that discussion going, the better it is. It is very important for the future…"@en4
|
| lpv:spokenAs | |
| lpv:translated text |
"Pane předsedající, domnívám se, že to byla paní Tumpel-Gugerellová, která v polovině měsíce září v Nice uvedla, že největší chyba, jíž jsme se dopustili, je nezahrnutí systému finančního dohledu do Maastrichtské smlouvy. Měli jsme se tím zabývat dříve, již v době, kdy byla v závěrečné fázi přijímána rozhodnutí o hospodářské a měnové unii.
Zcela souhlasím s tímto názorem a paní Tumpel-Gugerellová rozhodně není jediná, kdo učinil podobné prohlášení. Koho však můžeme vinit z nedostatečného pokroku v oblasti systému dohledu? Nedomnívám se, že orgány Společenství – tím myslím Evropskou komisi a rovněž Parlament; jak uvedla paní van den Burgová, tímto tématem se zabýváme od roku 2000 a podali jsme několik návrhů Radě, zdá se však, že ta je k jakýmkoli krokům neochotná.
Stále přemýšlím o tom, jak se podařilo zavést Lamfalussyho proces. Možná bylo rozhodující, že se Velká Británie a Německo dohodly na nabídce umístění Evropského výboru regulátorů trhů s cennými papíry v Paříži, jinak však Rada neprojevila sebemenší ochotu dosáhnout v této oblasti pokroku. Nyní tedy nastal správný čas, možná ho není dost a možná je již příliš pozdě, přinejmenším se však i v Radě nyní něco děje.
Parlament předložil několik velmi důležitých návrhů. Následující tři jsou, v pořadí podle důležitosti, nejvýznamnější:
Za prvé jsou to povinná kolegia pro všechny přeshraniční finanční instituce a závazná pravidla pro jejich fungování, sdílení informací a využívání různých postupů rozhodování.
Za druhé, zlepšení právního statusu výborů třetí úrovně a rozvoj efektivnějších metod jejich práce. Možná v tomto ohledu mohla Komise poskytnout výborům o něco více manévrovacího prostoru, aby jejich role nebyla pouze konzultativní, ale aby se v budoucnosti staly rozhodovacími orgány.
Za třetí, posílení role Evropské centrální banky ve prospěch finanční stability. Evropská centrální banka by měla mít k dispozici více informací. Měla by být propojena s Evropským výborem regulátorů trhů s cennými papíry a s Evropským výborem orgánů dozoru nad pojišťovnictvím a zaměstnaneckým penzijním pojištěním a měli by více spolupracovat.
Na závěr několik slov k transatlantickému dialogu. Teď není dobrá chvíle k pozastavení transatlantických finančních služeb. Není to chyba Komise, vím, že to spíše závisí na krocích USA, domnívám se však, že čím více můžete učinit pro další pokračování diskuse, tím lépe. Je to velmi důležité pro budoucnost…"@cs1
"Hr. formand! Jeg mener, at det var fru Tumpel-Gugerell, som i Nice i midten i september sagde, at den værste fejltagelse, vi gjorde, var at undlade at omfatte den finansielle tilsynsstruktur af Maastrichttraktaten, og at vi burde have taget hånd om dette spørgsmål i forbindelse med den sidste fase af ØMU'en.
Jeg er fuldstændig enig i dette synspunkt, og fru Tumpel-Gugerell er bestemt ikke den eneste, som har sagt dette. Hvem skal vi imidlertid bebrejde de manglende fremskridt i forhold til tilsynsstrukturen? Jeg tror ikke, at vi skal bebrejde fællesskabssoldaterne – og med fællesskabssoldater mener jeg Kommissionen, som har gjort sit, og også Parlamentet. Som fru van den Burg sagde, har vi arbejdet med dette spørgsmål siden starten af 2000, og vi har fremsat flere forslag til Rådet, men Rådet synes at være fuldstændig afvisende over for at gå videre på området.
Jeg undrer mig stadig over, at det var muligt at få Lamfalussyproceduren vedtaget. Måske var det aftalen mellem Det Forenede Kongerige og Tyskland om at tilbyde at placere CESR i Paris, som i sidste ende gjorde udslaget, men jeg tror, at der i Rådet som helhed har været stor uvilje mod at gå videre med spørgsmålet. Så nu er det rette tidspunkt kommet. Måske er tiltagene ikke vidtrækkende nok, måske kommer de for sent, men i det mindste sker der nu også noget i Rådet.
Parlamentet har fremsat flere meget vigtige forslag. I prioriteret rækkefølge er disse tre de vigtigste:
For det første er der de obligatoriske tilsynskollegier for alle grænseoverskridende finansielle institutioner med juridisk bindende regler for, hvordan de opererer, hvordan de udveksler oplysninger, og hvilke beslutningsprocedurer de anvender.
For det andet skal niveau 3-udvalgenes retlige status styrkes, og så skal de sikres mere effektive arbejdsmetoder. Måske kunne Kommissionen i den forbindelse tildele niveau 3-udvalgene lidt større råderum, så de i fremtiden bliver beslutningsdygtige organer og ikke kun rådgivende organer.
For det tredje skal ECB's rolle styrkes med hensyn til at sikre finansiel stabilitet. ECB bør få adgang til flere oplysninger. Den bør knyttes til CESR og CEOPS, og de bør arbejde tættere sammen.
Endelig vil jeg gerne sige noget om den transatlantiske dialog. I øjeblikket er det ikke nogen god idé at indstille forhandlingerne om transatlantiske finansielle tjenesteydelser. Jeg ved godt, at det ikke er Kommissionens skyld, og at det lige nu primært gælder amerikanske udspil, men jeg tror, at i jo højere grad De holder disse forhandlinger i gang, desto bedre. Det er meget vigtigt for den fremtidige…"@da2
"Herr Präsident! Ich glaube es war Gertrude Tumpel-Gugerell, die Mitte September in Nizza gesagt hat, dass unser größter Fehler darin besteht, die Finanzaufsichtsarchitektur nicht in den Vertrag von Maastricht aufgenommen zu haben. Diesem Thema hätten wir uns bereits im Rahmen der letzten Entscheidungen zur EWU annehmen sollen.
Ich stimme dieser Meinung vollkommen zu, und Gertrude Tumpel-Gugerell ist definitiv nicht die einzige, die dies gesagt hat. Aber wem können wir den fehlenden Fortschritt in Sachen Aufsichtsarchitektur zur Last legen? Ich glaube nicht, dass die Soldaten der Gemeinschaft dafür die Schuld tragen, und damit meine ich die Europäische Kommission, die Ergebnisse vorweisen konnte, und auch das Parlament. Wie schon Ieke van den Burg sagte, sprechen wir bereits seit dem Jahr 2000 über dieses Thema, und wir haben dem Rat schon mehrere Vorschläge unterbreitet. Er scheint jedoch extrem zurückhaltend zu sein.
Ich frage mich immer noch, wie es möglich war, das Lamfalussy-System einzuführen. Vielleicht war der entscheidende Faktor die Abmachung zwischen dem Vereinigten Königreich und Deutschland, Paris als CESR-Standort anzubieten, doch ich habe den Eindruck, dass man im Rat absolut nicht willens war, dieses Thema voranzutreiben. Jetzt ist also der richtige Zeitpunkt. Vielleicht wird nicht genug getan oder auch zu spät gehandelt, aber zumindest passiert nun auch im Rat etwas.
Das Parlament hat einige äußerst wichtige Vorschläge unterbreitet. Hier die drei wichtigsten Punkte in der Reihenfolge ihrer Dringlichkeit:
Erstens: Obligatorische Kollegien für alle grenzüberschreitend tätigen Finanzinstitutionen mit rechtsverbindlichen Regeln für operatives Geschäft, Informationspolitik und Entscheidungsfindungsprozesse.
Zweitens: Besserer Rechtsstatus für Stufe-3-Ausschüsse und effektivere Arbeitsmethoden für diese Ausschüsse. Hierbei könnte die Kommission Stufe-3-Ausschüssen vielleicht etwas mehr Handlungsspielraum gewähren, damit sie in Zukunft nicht nur eine beratende Funktion haben, sondern sich auch an der Entscheidungsfindung beteiligen.
Und drittens: Stärkung der Rolle der EZB im Hinblick auf die Finanzstabilität. Die EZB sollte mehr Informationen erhalten. Sie sollte mit CESR und CEOPS verknüpft sein, und diese Institutionen sollten enger zusammenarbeiten.
Abschließend möchte ich mich über den transatlantischen Dialog äußern. Jetzt ist kein guter Zeitpunkt, die transatlantischen Finanzdienstleistungen auf Eis zu legen. Ich weiß, dass dies nicht die Schuld der Kommission ist, sondern die Dinge hauptsächlich von den Aktivitäten der USA abhängen. Ich denke jedoch, dass es in jedem Fall besser wäre, wenn Sie diese Diskussion so gut wie möglich aufrechterhalten. Es ist für die Zukunft sehr wichtig, ..."@de9
"Κύριε Πρόεδρε, νομίζω ότι ήταν η κ. Tumpel-Gugerell που δήλωσε στα μέσα Σεπτεμβρίου στη Νίκαια ότι το μεγαλύτερο σφάλμα μας ήταν ότι δεν συμπεριλάβαμε τη οικονομική εποπτική αρχιτεκτονική στη Συνθήκη του Μάαστριχτ. Θα έπρεπε να είχαμε επιληφθεί αυτού του ζητήματος ήδη, μαζί με τις αποφάσεις της τελικής φάσης της ΟΝΕ.
Συμφωνώ πλήρως με αυτή την άποψη και, αναμφίβολα, η κ. Tumpel-Gugerell δεν είναι η μόνη που το έχει πει αυτό. Ποιος φέρει, ωστόσο, την ευθύνη για την έλλειψη προόδου στο ζήτημα της εποπτικής αρχιτεκτονικής; Δεν νομίζω ότι πρέπει να κατηγορήσουμε τους «μαχητές» της Κοινότητας – και με τον όρο «μαχητές» της Κοινότητας, εννοώ την Ευρωπαϊκή Επιτροπή, η οποία έχει παραγάγει έργο, καθώς και το Κοινοβούλιο: όπως δήλωσε η κ. van den Burg, αντιμετωπίζουμε αυτό το ζήτημα από τις αρχές του 2000 και έχουμε υποβάλει αρκετές προτάσεις στο Συμβούλιο, αλλά το Συμβούλιο φαίνεται τελείως απρόθυμο να προχωρήσει.
Εξακολουθώ να απορώ πώς ήταν δυνατό να εδραιωθεί το καθεστώς Lamfalussy. Πιθανόν να διαδραμάτισε σημαντικό ρόλο η συμφωνία μεταξύ ΗΒ και Γερμανίας για την παραχώρηση της θέσης CESR στο Παρίσι, αλλά νομίζω ότι το Συμβούλιο ήταν εντελώς απρόθυμο να προχωρήσει όσον αφορά αυτό το ζήτημα. Συνεπώς, τώρα είναι η κατάλληλη στιγμή. Μπορεί να είναι πολύ περιορισμένος ο χρόνος και να είναι ήδη πολύ αργά, αλλά τουλάχιστον τώρα παρατηρούνται ορισμένες εξελίξεις στο Συμβούλιο.
Το Κοινοβούλιο έχει υποβάλει αρκετές σημαντικότατες προτάσεις. Με σειρά προτεραιότητας, οι εξής τρεις είναι οι πλέον σημαντικές:
Πρώτον, τα υποχρεωτικά σώματα για όλα τα διασυνοριακά χρηματοπιστωτικά ιδρύματα, με νομικά δεσμευτικούς κανόνες για τη λειτουργία τους, τον τρόπο ανταλλαγής πληροφοριών και το είδος των διαδικασιών λήψης αποφάσεων που χρησιμοποιούν.
Δεύτερον, βελτιωμένο νομικό καθεστώς για τις Επιτροπές Επιπέδου 3 και βελτίωση των μεθόδων τους. Ενδεχομένως σε σχέση αυτό το ζήτημα, η Επιτροπή θα μπορούσε να αφήσει λίγο μεγαλύτερο περιθώριο ελιγμών για τις Επιτροπές Επιπέδου 3, ώστε να μην έχουν μόνο συμβουλευτικό χαρακτήρα αλλά να λειτουργούν και ως φορείς λήψης αποφάσεων στο μέλλον.
Και τρίτον, ενίσχυση του ρόλου της ΕΚΤ στην οικονομική σταθερότητα. Η ΕΚΤ θα πρέπει να λαμβάνει περισσότερες πληροφορίες. Θα πρέπει να συνδεθεί με την CESR και την Επιτροπή Ευρωπαϊκών Εποπτικών Αρχών Ασφαλίσεων και Επαγγελματικών Συντάξεων (CEIOPS) και θα πρέπει να εντείνουν τη συνεργασία τους.
Τέλος, θέλω να δηλώσω κάτι σχετικά με τον διατλαντικό διάλογο. Η παρούσα περίοδος δεν είναι η κατάλληλη για την αναστολή των διατλαντικών χρηματοοικονομικών υπηρεσιών. Γνωρίζω ότι δεν είναι σφάλμα της Επιτροπής και ότι εξαρτάται κυρίως από τις ενέργειες των ΗΠΑ, αλλά νομίζω ότι όσο περισσότερο μπορέσετε να συνεχίσετε το διάλογο, τόσο το καλύτερο θα είναι. Ζήτημα ύψιστης σημασίας για το μέλλον…"@el10
"Señor Presidente, creo que fue la señora Tumpel-Gugerell quien dijo en Niza a mediados de septiembre que el error más grave que hemos cometido ha sido no incluir la arquitectura de supervisión financiera en el Tratado de Maastricht. Ya teníamos que haber abordado esa cuestión, junto con las decisiones de la fase final de la Unión Económica y Monetaria.
Comparto plenamente esta opinión, y la señora Tumpel-Gugerell desde luego no es la única que ha dicho esto. Pero ¿a quién debemos echar la culpa de que no se hayan realizado avances en la arquitectura de supervisión? No creo que debamos culpar a los «soldados comunitarios», y con este nombre me refiero a la Comisión Europea, que ha cumplido lo que se esperaba de ella, y también al Parlamento; pues, como ha dicho la señora van den Burg dijo, llevamos enfrentados a esta cuestión desde principios del año 2000; y hemos hecho varias propuestas al Consejo, pero el Consejo parece totalmente reacio a dar ningún paso.
Todavía me pregunto cómo es posible que pusiéramos en marcha el régimen Lamfalussy. Quizá fue el trato entre el Reino Unido y Alemania para ofrecer al Comité de Responsables Europeos de Reglamentación de Valores una ubicación en París lo que al final marcó la diferencia, pero creo que el Consejo no ha estado dispuesto a dar ningún paso en esta cuestión. Ahora ha llegado el momento oportuno; puede que sea demasiado poco y demasiado tarde, pero al menos ahora el Consejo está haciendo algo.
El Parlamento ha hecho varias propuestas importantes. Por orden de prioridad, las tres más importantes son las siguientes:
En primer lugar, los colegios obligatorios para todas las instituciones financieras transfronterizas, con normas vinculantes sobre el modo de operar, el modo de compartir información y el tipo de procedimientos de toma de decisiones que utilizan.
En segundo lugar, un estatuto jurídico reforzado para los comités de nivel 3 y unos métodos de trabajo más eficaces para ellos. Tal vez en esta cuestión la Comisión podría dejar un poco más de margen de maniobra a los comités de nivel 3, para que no sólo sean órganos consultivos, sino que en el futuro sean órganos de toma de decisiones.
Y, en tercer lugar, reforzar el papel del Banco Central Europeo en materia de estabilidad financiera. El Banco Central Europeo debería obtener más información. Debería estar vinculado al Comité de Responsables Europeos de Reglamentación de Valores y al Comité Europeo de Supervisores de Seguros y Pensiones de Jubilación, y deberían trabajar en más estrecha colaboración.
Por último, quiero referirme al diálogo transatlántico. No es buen momento para poner en suspenso los servicios financieros transatlánticos. Sé que no es culpa de la Comisión, sino que depende principalmente de la actuación de los Estados Unidos, pero creo que cuanto más esfuerzos hagan por mantener el debate mejor será. Es muy importante para el futuro…"@es21
"Härra juhataja, ma arvan, et see oli proua Tumpel-Gugerell, kes septembri keskel Nice`is ütles, et meie kõige hullem viga oli jätta välja finantsjärelevalve struktuuri küsimus Maastrichti lepingust. Oleksime pidanud selle küsimusega tegelema juba koos Euroopa majandus- ja rahaliidu (EMU) lõppstaadiumi otsustega.
Olen selle seisukohaga täiesti nõus ning proua Tumpel-Gugerell pole kindlasti ainus, kes nii öelnud on. Aga keda me peame järelevalve struktuuri alase edu puudumise pärast süüdistama? Ma ei arva, et need on ühenduse sõdurid, keda on vaja süüdistada, ja ühenduse sõdurite all pean ma silmas Euroopa Komisjoni, kes on ettepaneku esitanud, ning samuti parlament. Nagu proua van den Burg ütles, oleme me selle küsimusega tegelenud 2000. aasta algusest saadik, ning me oleme teinud mitu ettepanekut nõukogule, kuid paistab, et nõukogul pole vähimatki soovi ennast liigutada.
Ma imestan ikka veel, kuidas on võimalik, et Lamfalussy protsess sai paika pandud. Võib-olla oli see Ühendkuningriigi ja Saksamaa vaheline kokkulepe pakkuda Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee (CESR) asukohaks Pariisi, mis viimaks määravaks osutus, kuid ma arvan, et nõukogus polnud neil vähimatki soovi selles küsimuses edasi liikuda. Nii et praegu on paras aeg, võib-olla on see liiga piiratud ja liiga hiljaks jäänud, kuid vähemalt on nüüd midagi ka nõukogus tehtud.
Parlament on teinud mitu väga tähtsat ettepanekut. Eelistuse järjekorras on kõige tähtsamad need kolm.
Esiteks, kohustuslikud kolleegiumid kõigile piiriülestele finantsasutustele koos õiguslikult siduvate eeskirjadega, kuidas nad tegutsevad, kuidas teavet jagavad ja milliseid otsusetegemise menetlusi kasutavad.
Teiseks, parandada 3. taseme komiteede õiguslikku staatust ning anda neile tõhusamad töömeetodid. Ehk võiks komisjon selles küsimuses anda 3. taseme komiteedele pisut rohkem manööverdamisruumi, nii et nad poleks ainult nõuandekomiteed, vaid võiksid tulevikus ka otsuseid langetada.
Ja kolmandaks tugevdada EKP osatähtsust finantsstabiilsuses. EKP peaks rohkem informatsiooni saama. See peaks olema seotud CESRi ja CEOPSiga ning nad peaksid rohkem koostööd tegema.
Lõpetuseks tahaksin öelda midagi transatlantilise dialoogi kohta. Praegu pole õige aeg, et peatada transatlantilised finantsteenused. Ma tean, et see pole komisjoni süü, vaid oleneb praegu peamiselt USA tegevusest, kuid ma arvan, et mida rohkem te teha saate, et seda arutelu käimas hoida, seda parem. See on väga tähtis tuleviku jaoks…"@et5
"Arvoisa puhemies, luullakseni rouva Tumpel-Gugerell totesi Nizzassa syyskuun puolivälissä, että suurin virhe oli se, ettei rahoitusalan valvontarakennetta sisällytetty Maastrichtiin sopimukseen. Meidän olisi pitänyt käsitellä tätä asiaa jo talous- ja rahaliiton loppuvaihetta koskevien päätösten yhteydessä.
Olen täysin samaa mieltä tästä, eikä rouva Tumpel-Gugerell todellakaan ole ainut henkilö, joka on näin sanonut. Mutta ketä voidaan syyttää siitä, ettei valvontarakenne ole edistynyt? Emme voi mielestäni syyttää yhteisön sotureita – ja yhteisön sotureilla tarkoitan Euroopan komissiota, joka on hoitanut tehtävänsä, sekä parlamenttia. Kuten kollega van den Burg sanoi, olemme käsitelleet tätä asiaa vuoden 2000 alusta lähtien, ja olemme tehneet useita ehdotuksia neuvostolle, mutta neuvosto vaikuttaa täysin haluttomalta ryhtymään toimiin.
Ihmettelen vieläkin, miten Lamfalussy-järjestelmä oli mahdollista saada toimintaan. Ehkä ratkaisevaa oli lopulta Yhdistyneen kuningaskunnan ja Saksan sopimus ehdottaa CESR:n sijaintipaikaksi Pariisia, mutta mielestäni neuvostolla ei ole ollut minkäänlaista halua edetä asiassa. Nyt on siis oikea hetki. Ehkä aikaa on liian vähän tai on liian myöhäistä, mutta ainakin neuvostossa nyt tapahtuu jotakin.
Parlamentti on tehnyt useita tärkeitä ehdotuksia. Tässä kolme tärkeintä tärkeysjärjestyksessä:
Ensinnäkin pakolliset kollegiot kaikille rajatylittäville rahoituslaitoksille sekä sitovat säännöt sille, miten ne toimivat, miten ne jakavat tietoa ja millaista päätöksentekomenettelyä niissä käytetään.
Toiseksi parempi oikeudellinen asema sekä tehokkaammat työskentelytavat kolmannen tason komiteoille. Ehkä komissio voisi tältä osin jättää hieman enemmän liikkumavaraa kolmannen tason komiteoille, jotta ne eivät olisi jatkossa vain neuvoa-antavia elimiä vaan voisivat tehdä myös päätöksiä.
Ja kolmanneksi EKP:n aseman vahvistaminen rahoitusvakauden alalla. EKP:n pitäisi saada enemmän tietoa. Sen pitäisi olla sidoksissa CESR:iin ja CEOPSiin, ja niiden pitäisi tehdä enemmän yhteistyötä.
Lopuksi haluan sanoa jotakin transatlanttisesta vuoropuhelusta. Nyt ei ole hyvä hetki jättää transatlanttisia rahoituspalveluja odottamaan. Tiedän, ettei tämä ole komission vika, vaan asiat riippuvat nykyään pääasiassa USA:n toimista, mutta mitä enemmän voitte tehdä keskustelujen jatkumiseksi, sitä parempi. Tulevaisuuden kannalta on hyvin tärkeää…"@fi7
"Monsieur le Président, je pense que c’est M
Tumpel-Gugerell qui a dit à Nice à la mi-septembre que la plus grosse erreur que nous ayons commise était de ne pas avoir inclus l’architecture de contrôle financier dans le traité de Maastricht. Nous devrions déjà avoir réglé cette question, en même temps que la phase finale des décisions relatives à l’UME.
Je partage totalement ce point de vue, et M
Tumpel-Gugerell n’est certainement pas la seule à avoir dit cela. Mais qui devons-nous blâmer pour le manque de progrès dans le domaine de l’architecture de contrôle? Je ne pense pas que nous devions blâmer les soldats communautaires – et par soldats communautaires, j’entends la Commission européenne, qui a été efficace, ainsi que le Parlement: comme M
van den Burg l’a dit, nous nous penchons sur cette question depuis le début de l’année 2000, et nous avons fait plusieurs propositions au Conseil, mais le Conseil semble totalement réticent à l’idée de bouger.
Je me demande encore comme il a été possible de mettre le régime Lamfalussy en place. Peut-être est-ce l’accord entre le Royaume-Uni et l’Allemagne en vue d’offrir le siège du CESR à Paris qui a finalement fait la différence, mais je pense que le Conseil a totalement refusé de bouger sur cette question. Il est donc à présent temps; peut-être que c’est trop limité et peut-être qu’il est trop tard, mais, au moins, le Conseil va maintenant aussi faire quelque chose.
Le Parlement a présenté plusieurs propositions très importantes. Par ordre de priorités, voici les trois plus importantes:
Premièrement, les collèges obligatoires pour toutes les institutions transfrontalières, avec des règles juridiquement contraignantes sur la manière dont ils fonctionnent, dont ils partagent l’information et sur le type de procédures décisionnelles qu’ils utilisent.
Deuxièmement, un meilleur statut juridique et des méthodes de travail plus efficaces pour les comités de niveau 3. Peut-être que sur ce point, la Commission pourrait donner un peu plus de marge de manœuvre au comités de niveau 3, afin qu’ils ne soient pas seulement consultatifs, mais qu’ils puissent aussi, à l’avenir, prendre des décisions.
Et troisièmement, renforcer le rôle de la BCE en matière de stabilité financière. La BCE devrait recevoir davantage d’informations. Elle devrait être liée au CESR et au CEOPS et ils devraient collaborer davantage.
Enfin, je voudrais dire une chose à propos du dialogue transatlantique. C’est aujourd’hui le bon moment de suspendre les services financiers transatlantiques. Je sais que la Commission n’est pas responsable, et que cela dépend maintenant principalement des actions américaines, mais je pense que plus vous en faites pour prolonger cette discussion, mieux c’est. C’est très important pour l’avenir …"@fr8
"Elnök úr, azt hiszem Tumpel-Gugerell asszony említette szeptember közepén, Nizzában, hogy a legnagyobb hibánk az volt, hogy nem illesztettük a pénzügyi felügyelet intézményét a Maastrichti Szerződésbe. Ezt a kérdést már a GMU végső szakaszához kötődő döntésekkel egyidejűleg kezelnünk kellett volna!
Teljes mértékben egyetértek e nézettel, és Tumpel-Gugerell asszony korántsem az egyetlen, aki így gondolkodik. De kit is hibáztassunk a felügyeleti intézmény terén való előrelépés elmaradásáért? Nem hiszem, hogy a közösségi katonákra kellene mutogatnunk, és közösségi katonák alatt én a feladatait végző Európai Bizottságot értem, de az Európai Parlamentet is. Amint azonban van den Burg asszony megjegyezte, mi 2000 óta foglalkozunk e témával, és számos javaslattal álltunk a Tanács elé, de a Tanács teljesen elutasító volt a lépések megtételét illetően.
Azon is csodálkozom, hogy miként érhettük el a Lámfalussy-rendszer beindítását. Talán a UK és Németország közötti, a CESR Párizsba telepítésének felajánlásáról szóló megállapodás változtatott a dolgokon. Magam azonban, úgy vélem, hogy a Tanácsban teljesen merev elzárkózás volt tapasztaltható e kérdés előremozdítása terén. Végül is, most érkezett el a talán túl rövid, esetleg túl késői idő is ahhoz, hogy valami történjen a Tanácsban!
A Parlament számos, igen fontos javaslatot terjesztett be. Prioritásként tekintve, az alábbi három a legfontosabb:
Az első: ellenőrzési jogosítványokkal bíró testületek felállítása valamennyi határon átnyúlóan tevékenykedő pénzügyi intézménynél, a tevékenységüket, az információk egymás közti megosztását, a döntéshozatali eljárásaik módozatait szabályozó kötelező érvényű szabályokkal egyetemben.
A második: biztosítsunk megerősített jogi státuszt, és ezzel egyidejűleg hatékonyabb munkamódszereket is a hármas szintű bizottságok számára. E kérdésnél a Bizottság talán nagyobb játékteret is biztosíthatna a hármas szintű bizottságok számára, hogy a jövőben ne csak konzultatív, hanem döntéshozó testületekként is működhessenek.
És a harmadik: az EKB-nek a pénzügyi stabilitás terén való szerepének megerősítése. Az EKB kapjon több információt. A Banknak össze kellene kapcsolódnia a CESR-rel és a CEOPS-szal, és közöttük erőteljesebb együttműködés bontakozzék ki.
Végül, szeretnék valamit mondani a transzatlanti párbeszédről is. Most aligha lenne szerencsés a transzatlanti pénzügyi szolgáltatásokat takaréklángra állítani. Tudom, mindez nem a Bizottság hibája, és alapvetően az USA magatartásától függ –, de úgy gondolom, minél inkább képesek Önök a párbeszédet fenntartani, annál jobb. Ez igen fontos a jövő tekintetében …"@hu11
".
Signor Presidente, a metà settembre è stata se non erro la signora Tumpel-Gugerell, del comitato esecutivo della BCE, a dichiarare a Nizza che il nostro più grave errore era stato quello di non includere l’architettura della vigilanza finanziaria nel trattato di Maastricht. Avremmo dovuto già occuparci della questione, nel quadro delle decisioni sulla fase finale dell’UEM.
Condivido quest’opinione, e la signora Tumpel-Gugerell non è certo l’unica ad averla espressa. Ma chi è il colpevole della mancanza di progressi nel campo dell’architettura di vigilanza? Non credo che si possa accusare l’esercito comunitario – e per esercito comunitario intendo la Commissione europea, che ha svolto il proprio compito, e il Parlamento: come ha affermato l’onorevole van den Burg, ci stiamo occupando della questione dagli inizi del 2000, e abbiamo presentato numerose proposte al Consiglio, che però si è mostrato riluttante ad agire.
Mi chiedo ancora come sia stato possibile istituire il regime Lamfalussy; forse l’accordo raggiunto tra il Regno Unito e la Germania per offrire la sede del Comitato delle autorità europee di regolamentazione dei valori mobiliari a Parigi ha fatto la differenza, ma credo che il Consiglio non abbia mostrato alcuna disponibilità a procedere sulla questione. Questo è il momento giusto: forse sarà un intervento limitato e tardivo, ma se non altro in Consiglio si comincia a fare qualcosa.
Il Parlamento ha già fatto alcune proposte molto importanti, di cui elencherò le prime tre in ordine di priorità:
In primo luogo, i collegi obbligatori per tutte le istituzioni finanziarie transfrontaliere, con norme giuridicamente vincolanti che ne regolino il funzionamento, lo scambio di informazioni e il tipo di procedure decisionali utilizzate.
In secondo luogo, un migliore status giuridico per i Comitati Lamfalussy di livello 3 e più efficaci metodi di lavoro per gli stessi. Forse su questo tema la Commissione potrebbe offrire un maggiore spazio di manovra ai Comitati Lamfalussy di livello 3, così che in futuro essi non siano soltanto organi consultivi ma anche decisionali.
E in terzo luogo, il rafforzamento del ruolo della BCE in fatto di stabilità finanziaria. Essa dovrà ottenere maggiori informazioni e avere rapporti con il Comitato delle autorità europee di regolamentazione dei valori mobiliari e il CEOPS, rapporti che dovranno essere improntati a una più stretta collaborazione.
Per finire, vorrei accennare al dialogo transatlantico. Non è questo il momento di sospendere i servizi finanziari transatlantici; so che non è colpa della Commissione, e che tutto ciò dipende dall’azione degli Stati Uniti, ma credo che sia opportuno e auspicabile per il futuro tenere aperto il dialogo…"@it12
"Pone pirmininke, manau, tai G. Tumpel-Gugerell rugsėjo mėn. viduryje Nicoje sakė, kad didžiausia mūsų padaryta klaida buvo ta, kad į Mastrichto sutartį neįtraukėme nuostatų dėl finansų priežiūros. Šį klausimą jau turėjome būti išsprendę, kai priiminėjome paskutinio EPS etapo sprendimus.
Visiškai pritariu šiai nuomonei, o G. Tumpel-Gugerell tikrai yra ne vienintelė, kuri taip sakė. Tačiau ką kaltinti dėl nepakankamos pažangos kuriant priežiūros sistemą? Nemanau, kad turėtume kaltinti Bendrijos kareivius – sakydama „Bendrijos kareivius“, turiu galvoje Europos Komisiją, kuri jau atliko šiokius tokius darbus, ir Parlamentą. Kaip sakė I. van den Burg, mes šiuo klausimu dirbame jau nuo 2002 m. pradžios, Tarybai pateikėme keletą pasiūlymų, bet Taryba, regis, nenori pajudinti pirštų.
Vis dar stebiuosi, kaip iš viso pavyko pradėti A. Lamfalussy procesą. Galbūt JK ir Vokietija susitarė pasiūlyti CESR įsikurti Paryžiuje ir tai buvo lemiamas žingsnis, tačiau manau, kad Taryba visiškai nenorėjo pasistūmėti šiuo klausimu. Taigi dabar tinkamas laikas; galbūt Taryboje daroma per mažai ir per vėlai, tačiau bent jau kažkas daroma.
Parlamentas pateikė kelis labai svarbius pasiūlymus. Svarbiausi yra šie:
Pirmas – privalomos kolegijos visoms tarpvalstybinėms finansinėms institucijoms, su teisiškai saistančiomis taisyklėmis dėl veiklos, dėl dalijimosi informacija ir dėl sprendimų priėmimo tvarkos.
Antras – pagerintas 3 lygio komitetų statusas ir veiksmingesni jų darbo metodai. Galbūt šiuo klausimu Komisija galėtų suteikti daugiau veikimo laisvės, kad jie ateityje jie būtų ne tik konsultaciniai komitetai, bet ir galėtų priimti sprendimus.
Ir trečias – stipresnis ECB vaidmuo užtikrinant finansinį stabilumą. ECB turėtų gauti daugiau informacijos. Jis turėtų būti susietas su CESR ir CEOPS ir daugiau su šiais komitetais bendradarbiauti.
Baigdama norėčiau trumpai pakalbėti apie transatlantinį dialogą. Dabar netinkamas laikas delsti transatlantinių finansinių paslaugų klausimu. Žinau, kad tai ne Komisijos kaltė, bet dabar viskas daugiausia priklauso nuo JAV veiksmų, tačiau manau, kad kuo daugiau padarysite, kad diskusijos vyktų toliau, tuo geriau. Tai labai svarbu ateičiai…"@lt14
"Priekšsēdētāja kungs, šķiet, tā bija
kundze, kas septembra vidū Nicā teica, ka mūsu vislielākā kļūda bija tā, ka neiekļāvām finanšu uzraudzības struktūru Māstrihtas līgumā. Mums šie jautājumi jau bija jāatrisina, pieņemot Eiropas Monetārās savienības pēdējā posma lēmumus.
Es pilnībā piekrītu šim viedoklim, un
kundze noteikti nav vienīgā, kas to teica. Bet ko gan mēs varam vainot par stagnāciju darbā pie uzraudzības struktūrām? Es neuzskatu, ka mums jāvaino Kopienas cīnītāji — un ar Kopienas cīnītājiem es domāju Eiropas Komisiju, kas izpildīja savu pienākumu, un arī Parlamentu, kas, kā minēja
kundze, ir risinājis šo jautājumu kopš 2000. gada sākuma un iesniedzis Padomei vairākus priekšlikumus, bet Padome, šķiet, nepavisam negrib rīkoties.
Es joprojām vēlētos uzzināt, kā bija iespējams pieņemt
ierosināto režīmu. Varbūt tas bija darījums starp Apvienoto Karalisti un Vāciju, lai piedāvātu Eiropas Vērtspapīru regulatoru komitejai (EVRK) pārcelties uz Parīzi, kas galu galā bija noteicošais, bet es uzskatu, ka Padome absolūti negribēja virzīt šo jautājumu uz priekšu. Tāpēc tagad ir īstais laiks; varbūt pārāk ierobežots un pārāk vēlu, bet vismaz tagad arī Padome kaut ko dara.
Parlaments ir izstrādājis vairākus ļoti būtiskus priekšlikumus. Turpmāk ir minēti trīs visbūtiskākie priekšlikumi prioritārā secībā.
Pirmkārt, obligātas kolēģijas visām starpvalstu finanšu iestādēm, kam jāievēro juridiski saistoši noteikumi attiecībā uz to, kā tās darbojas, sniedz informāciju un kāda veida lēmumu pieņemšanas procedūras tās izmanto.
Otrkārt, uzlabots 3. līmeņa komiteju tiesiskais statuss un arī efektīvākas to darba metodes. Varbūt šajā jautājumā Komisija varētu atvēlēt 3. līmeņa komitejām mazliet lielāku iespēju manevrēt, lai tās turpmāk būtu ne tikai konsultējošas struktūras, bet arī pieņemtu lēmumus.
Un, treškārt, Eiropas Centrālās bankas (ECB) nozīmes nostiprināšana finanšu stabilitātes jomā. ECB jāiegūst vairāk informācijas. Tai jābūt saistītai ar EVRK un
un tām vairāk jāsadarbojas.
Nobeigumā es vēlos pateikt dažus vārdus par transatlantisko dialogu. Pašlaik nav tas labākais laiks, lai apturētu transatlantiskos finanšu pakalpojumus. Es zinu, ka tā nav Komisijas vaina, bet pašlaik tas galvenokārt atkarīgs no ASV rīcības, tomēr es uzskatu, ka, jo vairāk jūs spējat darīt, lai turpinātu apspriedes, jo labāk. Tas ir ļoti būtiski nākotnei..."@lv13
"Mr President, I think it was Mrs Tumpel-Gugerell who said in Nice in mid-September that the worst mistake we made was not to include the financial supervisory architecture into the Maastricht Treaty. We should have dealt with this issue already, together with EMU final phase decisions.
I completely agree with this view, and Mrs Tumpel-Gugerell is definitely not the only one who has said this. But whom are we to blame for the lack of progress on supervisory architecture? I do not think it is the Community soldiers we need to blame – and by Community soldiers I mean the European Commission, which has delivered, and also Parliament: as Mrs van den Burg said, we have been dealing with this issue since the beginning of 2000, and we have made several proposals to the Council, but the Council seems totally reluctant to move.
I still wonder how it was possible to have the Lamfalussy regime in place. Maybe it was the deal between the UK and Germany to offer the CESR location to Paris which finally made the difference, but I think that in Council they have been totally unwilling to move forward on this issue. So now it is the right time; maybe it is too limited and too late, but at least something is also now being done in the Council.
Parliament has made several very important proposals. In order of priority, these three are the most important:
First, the mandatory colleges for all cross-border financial institutions, with legally binding rules on how they operate, how they share information and what kind of decision-making procedures they use.
Second, improved legal status for the Level 3 Committees, and more effective working methods for them too. Maybe on this issue, the Commission could give a little bit more room for manoeuvre to Level 3 Committees, so that they would not only be consultative but also decision-making bodies in the future.
And third, strengthening the role of the ECB in financial stability. The ECB should get more information. It should be linked to CESR and CEOPS and they should work more together.
Finally I want to say something about the transatlantic dialogue. Now is not a good time to put the transatlantic financial services on hold. I know this is not the fault of the Commission but it mainly depends now on US actions, but I think the more you can do to keep that discussion going, the better it is. It is very important for the future…"@mt15
"Mijnheer de Voorzitter, ik geloof dat het mevrouw Tumpel-Gugerell was die medio september in Nice zei dat het onze grootste fout was geweest dat we de architectuur van het financieel toezicht niet hadden opgenomen in het Verdrag van Maastricht. We hadden die zaak toen al moeten regelen, gelijk met de definitieve besluiten over de EMU.
Ik onderschrijf deze woorden volledig en mevrouw Tumpel-Gugerell is beslist niet de enige die ze heeft uitgesproken. Maar wie moeten we de schuld geven van het gebrek aan voortgang in de toezichtregeling? Ik denk niet dat dit de voetsoldaten van de Gemeenschap moeten verwijten. Met de voetsoldaten van de Gemeenschap bedoel ik de Europese Commissie, die haar werk heeft gedaan, en ook het Parlement: zoals mevrouw Van den Burg heeft gezegd houden we ons al sinds begin 2000 met deze kwestie bezig; we hebben verscheidene voorstellen aan de Raad gedaan, maar de Raad lijkt totaal onwillig om in actie te komen.
Ik vraag me nog altijd af hoe het mogelijk is dat het Lamfalussy-regime kon worden ingevoerd. Misschien gaf de afspraak tussen het Verenigd Koninkrijk en Duitsland om de vestiging van het CEER aan Parijs te gunnen, uiteindelijk de doorslag, maar in de Raad is men volgens mij totaal onwillig gebleven om de zaak verder te regelen. Daarom is de tijd nu rijp; misschien is het te beperkt en te laat, maar er gebeurt nu tenminste ook iets in de Raad.
Het Parlement heeft een aantal zeer belangrijke voorstellen gedaan. In volgorde van prioriteit zijn dit de drie belangrijkste:
Ten eerste de verplichte colleges van toezicht voor alle grensoverschrijdende financiële instellingen, met wettelijk bindende regels voor de wijze waarop zij opereren, de manier waarop zij informatie uitwisselen en de besluitvormingsprocedures die zij toepassen.
Ten tweede een verbeterde wettelijke status voor de Lamfalussy-comités van niveau 3, evenals meer doeltreffende werkmethoden voor deze comités. Misschien kan de Commissie in dezen de comités van niveau 3 iets meer manoeuvreerruimte geven, zodat ze in de toekomst niet alleen als advieslichaam maar ook als besluitvormend orgaan kunnen optreden.
En ten derde de versterking van de rol van de ECB ten aanzien van de financiële stabiliteit. De ECB moet meer informatie ontvangen. Zij dient te worden gekoppeld aan het CEER en CEOPS en deze instellingen moeten meer samenwerken.
Tot slot wil ik iets zeggen over de trans-Atlantische dialoog. Het is nu niet het juiste moment om de trans-Atlantische financiële diensten op te schorten. Ik weet dat dit niet de fout van de Commissie is maar dat dit nu voornamelijk afhangt van maatregelen in de VS, maar hoe meer we kunnen doen om de discussie gaande te houden, hoe beter het volgens mij is. Dat is heel belangrijk voor de toekomst…"@nl3
"Senhor Presidente, estou em crer que foi a Sra. Tumpel-Gugerell que disse, em Nice, em meados de Setembro, que o pior erro que cometemos foi o de não incluir uma arquitectura de supervisão financeira no Tratado de Maastricht. Já nos devíamos ter debruçado sobre esta questão, a par das decisões da fase final relativas à UEM.
Concordo inteiramente com esta visão, e a verdade é que, definitivamente, não foi a Sra. Tumpel-Gugerell a única a afirmá-lo. Mas agora quem vamos mós responsabilizar pela falta de avanços na arquitectura de supervisão? Não creio que as culpas devam ser imputadas aos soldados da Comunidade – e por soldados da Comunidade refiro-me à Comissão Europeia, que fez a sua parte, e também ao Parlamento; como dizia a senhora deputada van den Burg, nós temos trabalhado nesta matéria desde o início de 2000, e fizemos várias propostas ao Conselho, mas, ao que parece, o Conselho está absolutamente relutante em avançar.
Ainda me pergunto como foi possível ter o regime Lamfalussy em vigor. Talvez tenha sido o acordo entre o Reino Unido e a Alemanha que permitiu que a localização da Comissão Europeia de Regulamentação de Valores Mobiliários fosse em Paris, o que finalmente fez a diferença, mas creio que no Conselho nunca mostraram vontade de avançar nesta matéria. Portanto, agora é o momento indicado; talvez seja muito limitado e demasiado tarde, mas pelo menos alguma coisa está a ser feita no Conselho.
O Parlamento apresentou várias propostas extremamente importantes. Por ordem de prioridades, estas três são as mais importantes:
Em primeiro lugar, os colégios obrigatórios para todas as instituições financeiras transfronteiriças, com regras juridicamente vinculativas sobre a forma como operam, como partilham informação e que tipo de processo decisório aplicam.
Em segundo lugar, um estatuto jurídico melhorado para os Comités Lamfalussy de nível 3, e métodos de trabalho mais eficazes para os mesmos também. Em relação a esta questão, talvez a Comissão pudesse dar um pouco mais de espaço de manobra aos Comités Lamfalussy de nível 3, de modo a que, no futuro, não se limitassem a ser órgãos consultivos e fossem também órgãos de decisão.
E, em terceiro lugar, reforçar o papel do BCE na estabilidade financeira. O BCE deveria dispor de mais informação. Deveria estar associado ao CERVM e ao CEOPS (Comité das Autoridades Europeias de Supervisão dos Seguros e Pensões Complementares de Reforma) – e estes deveriam trabalhar mais em conjunto.
Por último, gostaria de dizer algumas palavras sobre o diálogo transatlântico. Agora não é boa altura para suspender os serviços financeiros transatlânticos. Sei que não a Comissão não tem culpa nesta matéria e que neste momento isto depende principalmente das medidas dos EUA, mas creio que quanto mais se fizer para manter a discussão em aberto, melhor será. Reveste-se de uma enorme importância para o futuro …"@pt17
"Mr President, I think it was Mrs Tumpel-Gugerell who said in Nice in mid-September that the worst mistake we made was not to include the financial supervisory architecture into the Maastricht Treaty. We should have dealt with this issue already, together with EMU final phase decisions.
I completely agree with this view, and Mrs Tumpel-Gugerell is definitely not the only one who has said this. But whom are we to blame for the lack of progress on supervisory architecture? I do not think it is the Community soldiers we need to blame – and by Community soldiers I mean the European Commission, which has delivered, and also Parliament: as Mrs van den Burg said, we have been dealing with this issue since the beginning of 2000, and we have made several proposals to the Council, but the Council seems totally reluctant to move.
I still wonder how it was possible to have the Lamfalussy regime in place. Maybe it was the deal between the UK and Germany to offer the CESR location to Paris which finally made the difference, but I think that in Council they have been totally unwilling to move forward on this issue. So now it is the right time; maybe it is too limited and too late, but at least something is also now being done in the Council.
Parliament has made several very important proposals. In order of priority, these three are the most important:
First, the mandatory colleges for all cross-border financial institutions, with legally binding rules on how they operate, how they share information and what kind of decision-making procedures they use.
Second, improved legal status for the Level 3 Committees, and more effective working methods for them too. Maybe on this issue, the Commission could give a little bit more room for manoeuvre to Level 3 Committees, so that they would not only be consultative but also decision-making bodies in the future.
And third, strengthening the role of the ECB in financial stability. The ECB should get more information. It should be linked to CESR and CEOPS and they should work more together.
Finally I want to say something about the transatlantic dialogue. Now is not a good time to put the transatlantic financial services on hold. I know this is not the fault of the Commission but it mainly depends now on US actions, but I think the more you can do to keep that discussion going, the better it is. It is very important for the future…"@ro18
"Vážený pán predsedajúci, myslím si, že to bola pani Tumpelová-Gugerellová, ktorá v polovici septembra v Nice vyhlásila, že najväčším omylom, ktorého sme sa dopustili, bolo to, že sa do Maastrichtskej zmluvy nezahrnula štruktúra finančného dohľadu. Touto otázkou spolu s rozhodnutiami v záverečnej fáze hospodárskej a menovej únie sme sa mali zaoberať už skôr.
Plne súhlasím s týmto názorom a pani Tumpelová-Gugerellová určite nie je jediná, kto to povedal. Koho však máme viniť za nedostatočný pokrok v štruktúre dohľadu? Nemyslím si, že by sme mali obviňovať vojakov Spoločenstva – a pod vojakmi Spoločenstva mám na mysli Európsku komisiu, ktorá naplnila očakávania, a aj Parlament: ako uviedla pani van den Burgová, túto otázku riešime od začiatku roka 2000 a Rade sme predložili niekoľko návrhov, avšak zdá sa, že Rada nie je ochotná konať.
Stále sa ešte čudujem, ako bolo možné zaviesť Lamfalussyho režim. Možno to spôsobila dohoda medzi Veľkou Britániou a Nemeckom, ktorá ponúkla sídlo Výboru regulačných orgánov cenných papierov (CESR) Parížu, myslím si však, že Rada bola absolútne neochotná v tejto otázke pokročiť. Takže teraz je ten správny čas, možno je príliš krátky a možno je príliš neskoro, ale aspoň niečo teraz robí aj Rada.
Parlament predložil niekoľko veľmi dôležitých návrhov. V poradí podľa priority sú tieto tri návrhy tie najdôležitejšie:
Prvý návrh sa týka predpísaných kolégií pre všetky cezhraničné finančné inštitúcie s právne záväznými pravidlami spôsobu ich pôsobenia, spoločného využívania informácií a typu používaných procedúr pri prijímaní rozhodnutí.
Druhý návrh sa týka zdokonaleného právneho štatútu pre výbory tretej úrovne a aj ich efektívnejších pracovných metód. V tejto otázke by možno Komisia mohla dať výborom tretej úrovne trochu viac priestoru na manévrovanie tak, aby boli v budúcnosti nielen poradnými, ale aj rozhodovacími orgánmi.
A tretí návrh sa týka posilnenia úlohy Európskej centrálnej banky v oblasti finančnej stability. Európska centrálna banka by mala dostávať viac informácií. Mala by byť prepojená s Výborom európskych regulačných orgánov cenných papierov (CESR) a Výborom európskych orgánov dohľadu nad poisťovníctvom a dôchodkovým poistením zamestnancov (CEIOPS) a tieto orgány by mali posilniť svoju spoluprácu.
Nakoniec sa chcem vyjadriť k transatlantickému dialógu. Teraz nie je ten správny čas na to, aby sme obmedzili transatlantické finančné služby. Viem, že to nie je chyba Komisie, ale závisí to hlavne od amerických krokov, myslím si však, že čím viac dokážete túto prebiehajúcu diskusiu udržať v chode, tým lepšie. Pre budúcnosť je mimoriadne dôležité…"@sk19
"Gospod predsednik, mislim, da je bila gospa Tumpel-Gugerell tista, ki je sredi septembra v Nici dejala, da je bila največja napaka, ki smo jo storili, ta, da nismo v Maastrichtsko pogodbo vključili finančne nadzorne arhitekture. To vprašanje bi že morali obravnavati skupaj z zaključno fazo odločitev EMU.
Popolnoma se strinjam s tem stališčem in gospa Tumpel-Gugerell ni edina, ki je to izrazila. A koga naj krivimo za pomanjkanje napredka pri nadzorni arhitekturi? Mislim, da niso vojaki Skupnosti tisti, ki jih moramo kriviti, in z vojaki Skupnosti imam v mislih Komisijo, ki je storila svoje, pa tudi Parlament: kot je dejala gospa van den Burg, se s tem vprašanjem ukvarjamo od začetka leta 2000 in Svetu smo predložili več predlogov, a zdi se, da se Svet povsem upira ukrepanju.
Še vedno se sprašujem, kako je bilo mogoče sprejeti režim Lamfalussy. Morda je bil med Združenim kraljestvom in Nemčijo dogovor, da Parizu ponudita lokacijo Odbora evropskih zakonodajalcev, ki je bila na koncu pomembna, a mislim, da so bili v Svetu popolnoma nepripravljeni, da bi se glede tega vprašanja pomaknili naprej. Sedaj je torej pravi čas, morda je delo preveč omejeno in prepozno, a sedaj se v Svetu vsaj nekaj dela.
Parlament je predložil nekatere zelo pomembne predloge. Po prednostnem vrstnem redu so najpomembnejši naslednji trije.
Najprej, obvezni kolegiji za vse čezmejne finančne institucije s pravno zavezujočimi pravili o tem, kako poslujejo, kako izmenjujejo informacije in kakšne vrste postopkov odločanja uporabljajo.
Drugič, izboljšan pravni status za odbore na ravni 3 in tudi zanje učinkovitejše delovne metode. Morda bi lahko pri tem vprašanju Komisija dala odborom na ravni 3 malo več prostora za manevriranje, da v prihodnosti ne bodo le posvetovalni organi, ampak tudi organi za odločanje.
In tretjič, okrepitev vloge ECB v finančni stabilnosti. ECB bi morala dobiti več informacij. Povezana bi morala biti z Odborom evropskih zakonodajalcev in z odborom CEOPS in povečati bi morali sodelovanje.
Na koncu pa bi rada povedala nekaj o čezatlantskem dialogu. Sedaj ni pravi čas za zaustavitev čezatlantskih finančnih storitev. Vem, da za to ni kriva Komisija, a sedaj je to v glavnem odvisno od ukrepov EU, a mislim, da več kot lahko storite, da se razprave nadaljujejo, bolje bo. To je zelo pomembno za prihodnost…"@sl20
"Herr talman! Jag tror det var Gertrude Tumpel-Gugerell som sa i Nice i mitten av september att vårt största misstag var att inte inkludera strukturer för finanstillsyn i Maastrichtfördraget. Vi borde redan ha klarat av den här frågan, tillsammans med besluten om EMU:s sista fas.
Jag håller helt med om detta, och Gertrude Tumpel-Gugerell är definitivt inte den enda som sagt det. Men vem ska vi klandra för att inga framsteg gjorts när det gäller tillsynsstrukturen? Jag tror inte att det är EU:s fotfolk vi ska klandra – och med det menar jag Europeiska kommissionen, som har levererat resultat, och även parlamentet. Som Ieke van den Burg sa har vi arbetat med denna fråga sedan början av år 2000 och lagt fram flera förslag för rådet, men rådet verkar fullständigt ovilligt att agera.
Jag undrar fortfarande hur det var möjligt att införa Lamfalussysystemet. Kanske var det överenskommelsen mellan Storbritannien och Tyskland om att låta Paris få Europeiska värdepapperstillsynskommittén som till slut var avgörande, men jag tror att man i rådet varit helt och hållet ovillig att gå vidare i denna fråga. Nu är det alltså hög tid, kanske är det för lite och för sent, men nu händer det åtminstone något även i rådet.
Parlamentet har lagt fram flera mycket viktiga förslag. Dessa tre är de viktigaste, i prioritetsordning:
För det första, kravet på kollegier för alla gränsöverskridande finansinstitut, med rättsligt bindande regler för deras verksamhet, informationsutbyte och beslutsförfaranden.
För det andra, förbättrad rättslig status för nivå 3-kommittéerna och effektivare arbetsmetoder även för dem. I denna fråga kanske kommissionen skulle kunna ge nivå 3-kommittéerna lite mer manöverutrymme, så att de i framtiden inte bara är rådgivande utan även beslutsfattande organ.
Och för det tredje, stärkt roll för ECB när det gäller finansiell stabilitet. ECB bör få mer information. Den bör kopplas till Europeiska värdepapperstillsynskommittén och Kommittén för europeiska myndigheter med tillsyn över försäkringar och tjänstepensioner, och de bör samarbeta mer.
Till sist vill jag säga något om den transatlantiska dialogen. Just nu är det inte lämpligt att låta de transatlantiska finansiella tjänsterna vänta. Jag vet att det inte är kommissionens fel utan nu främst är avhängigt av USA:s agerande, men jag menar att ju mer man kan göra för att hålla diskussionen i gång, desto bättre. Det är mycket viktigt för framtiden …"@sv22
|
| lpv:unclassifiedMetadata |
"CEOPS"13
"Piia-Noora Kauppi,"18,5,20,15,1,19,14,16,11,11,10,13,4,21,9
"Tumpel-Gugerell"13
"me"8
|
| lpv:videoURI |
Named graphs describing this resource:
The resource appears as object in 2 triples