Local view for "http://purl.org/linkedpolitics/eu/plenary/2008-04-22-Speech-2-420"
| Predicate | Value (sorted: default) |
|---|---|
| rdf:type | |
| dcterms:Date | |
| dcterms:Is Part Of | |
| dcterms:Language | |
| lpv:document identification number |
"en.20080422.53.2-420"6
|
| lpv:hasSubsequent | |
| lpv:speaker | |
| lpv:spoken text |
"Hr. formand! Jeg vil gerne sige tak til kommissæren for hans redegørelse. Der har jo været mange stærke reaktioner på en række domme fra Domstolen i den senere tid. Nogle iagttagere mener på baggrund af bl.a. Lavaldommen, at Lissabontraktaten skal ændres, og at man skal lægge bånd på Domstolen. Der vil jeg sige, at det er at skyde langt over målet, og at det skyldes, at man fra visse sider ønsker at putte grus i maskineriet og prøve at bilde folk ind, at Lissabontraktaten kan være et problem for lønmodtagernes retssikkerhed. Tværtimod betyder Lissabontraktaten større rettigheder for lønmodtagerne.
Andre iagttagere mener - ligesom Anne Van Lancker - at udstationeringsdirektivet skal ændres. Igen vil jeg sige nej. Det synes jeg ikke, at vi skal gøre som det første. Jeg mener, at vi, således som kommissæren har foreslået det, først skal lave et grundigt arbejde og se på, hvordan udstationeringsdirektivet faktisk gennemføres i praksis, og hvad mulighederne er for at sikre mod social dumping inden for rammerne af den gældende lovgivning.
Jeg mener også, at vi skal afvente medlemsstaternes reaktion. Her tænker jeg måske især på Lavaldommen. Den endelige dom er jo ikke faldet i Lavalsagen i Sverige, og der er mange aspekter af denne dom, både en klokkeklar diskrimination af udenlandske virksomheder, som vi ikke kan gå ind for, men også en uklar information til virksomheden. I Danmark er der igangsat et udvalgsarbejde af regeringen, hvor man samler eksperter på arbejdsmarkedet - juridiske eksperter og arbejdsmarkedets parter - for at undersøge, hvordan de seneste domme harmonerer med den danske model, som er aftalebaseret og kun i meget beskeden grad styret af lovgivning. Jeg mener, at det vil være nyttigt at se på, hvad dette udvalg kommer frem til. Det er et hurtigtarbejdende udvalg, der er færdig med sit arbejde i juni måned.
Som det ofte er i politik, ligger djævlen i detaljen, og derfor er det vigtigt, at vi bevarer en afbalanceret holdning til disse spørgsmål. Det er kun halvandet år siden, at vi sidst her i Parlamentet havde en grundig drøftelse om udstationeringsdirektivet, og vi foretog en høring af arbejdsmarkedets parter. Alle sagde, at direktivet er godt, men svært at bruge i praksis. Lønmodtagerne kender ikke deres rettigheder. Arbejdsgiverne kender ikke deres forpligtelser godt nok. Derfor var vores konklusion, at der er behov for bedre information og bedre samarbejde, sådan som De også, hr. kommissær, foreslår det nu. Vi foreslog også, at man f.eks. benyttede Dublinagenturet, der både repræsenterer regeringer og arbejdsmarkedets parter, til at udvikle god praksis på dette område. Jeg vil meget gerne høre, hvad der sker på dette område. Jeg forstår godt frygten for social dumping, men jeg mener, at vi skal håndtere dette spørgsmål klogt. Det vil tage lang tid, hvis udstationeringsdirektivet skal ændres, og derfor er det vigtigt, at vi afsøger alle muligheder for at sikre grundlaget for fleksible arbejdsmarkeder som det danske under de gældende regler. Det gælder om at sikre, at vi faktisk kan have fleksible arbejdsmarkeder.
Konfliktretten er ikke truet af de afsagte domme, men der skal være balance i tingene i forbindelse med en konflikt. Jeg synes, at det er vigtigt at understrege, at lønmodtagernes rettigheder styrkes i Lissabontraktaten, og at både arbejdsmarkedets parter og regeringerne på tværs af grænser må gå sammen om at få lovgivningen til at fungere bedre og til at fungere mere gnidningsfrit. Det er vejen frem!"@da2
|
| lpv:spokenAs | |
| lpv:translated text |
"Pane předsedající, ráda bych poděkovala panu komisaři za jeho prohlášení. V poslední době jistě došlo k mnoha ostrým reakcím na řadu rozsudků Soudního dvora. Některým pozorovatelům, i v souvislosti s rozsudkem ve věci Laval, se zdá, že by Lisabonská smlouva měla být pozměněna a že by měly být omezeny pravomoci Soudního dvora. Považuji to za přemrštěné označení plynoucí z toho, že někteří lidé by rádi pozastavili práce na smlouvě a lidem předstírali, že Lisabonská smlouva může narušovat právní jistotu zaměstnanců. Lisabonská smlouva přitom naopak přinese zaměstnancům rozšíření jejich práv.
Jiní pozorovatelé, mimo jiné i paní Van Lanckerová, se domnívají, že směrnice o vysílání pracovníků by měla být pozměněna. Jsem opět proti. Nemyslím si, že by k tomu mělo v nejbližší době dojít. Stejně jako pan komisař, který to navrhl, se domnívám, že bychom měli nejprve pozorně sledovat, jak je směrnice o vysílání pracovníků v praxi prováděna, a posoudit možnosti ochrany proti sociálnímu dumpingu v rámci použitelných právních předpisů.
Domnívám se rovněž, že bychom měli vyčkat reakce členských států. V této souvislosti myslím snad především věc Laval. Ve věci dosud nebyl ve Švédsku vynesen konečný rozsudek, ale existuje řada aspektů, které se tohoto rozsudku týkají – především očividná diskriminace zahraničního podniku, kterou nemůžeme podporovat, a rovněž nejasnost informací, které byly podniku poskytnuty. V Dánsku vytvořila vláda pracovní výbor sociálních expertů (právních expertů a sociálních partnerů), který posoudí soulad posledního rozsudku s dánským modelem, jenž je založen na dohodě a právními předpisy se řídí pouze ve velmi omezené míře. Myslím si, že by bylo užitečné vyčkat výsledku práce tohoto výboru. Výbor pracuje rychle a svou práci dokončí do června.
V politice často rozhodují maličkosti, a proto je nezbytné, abychom si k těmto otázkám zachovali vyvážený přístup. Od podrobného projednání směrnice o vysílání pracovníků v Parlamentu a konzultačního procesu se sociálními partnery uplynulo jen osmnáct měsíců. Všichni říkali, že směrnice je dobrá, ale že je obtížné ji zavádět do praxe. Zaměstnanci dostatečně neznají svá práva a ani zaměstnavatelé neznají své povinnosti. Naším závěrem proto je, že je nezbytná lepší informovanost a lepší spolupráce, což vy, pane komisaři, nyní rovněž navrhujete. Navrhovali jsme také například, aby byla využita Dublinská agentura, která zastupuje vlády i sociální partnery, s cílem rozvinout osvědčené postupy v této oblasti. Ráda bych se dozvěděla, jaká je situace v této oblasti. Velmi dobře chápu obavy ze sociálního dumpingu, domnívám se však, že toto téma musíme řešit s rozumem. Pokud by směrnice o vysílání pracovníků měla být změněna, bylo by to časově náročné, a je proto důležité, abychom prověřili veškeré možnosti s cílem zajistit základ pro flexibilní trhy práce, jako je například dánský trh práce, v rámci použitelných právních předpisů. Jde o zaručení toho, že skutečně můžeme mít flexibilní pracovní trh.
Právo na protestní akce zaměstnanců nebude rozsudkem omezeno; měla by však existovat rovnováha týkající se záležitostí spojených se spory. Domnívám se, že je nezbytné zdůraznit, že práva zaměstnanců budou Lisabonskou smlouvou posílena a že sociální partneři i vlády musí spolupracovat bez ohledu na hranice za účelem zlepšení legislativní práce a fungování bez konfliktů. To je cesta vpřed!"@cs1
"Herr Präsident! Ich möchte dem Herrn Kommissar für seine Erklärung danken. In letzter Zeit gab es viele heftige Reaktionen auf zahlreiche Urteile des Gerichtshofs. Einige Beobachter sind unter anderem aufgrund des Urteils in der Rechtssache Laval der Meinung, dass der Lissabon-Vertrag geändert werden und der Gerichtshof Zurückhaltung üben sollte. Nach meinem Dafürhalten wird damit ein vernünftiges Maß überschritten und bestimmte Seiten wollen der ganzen Sache Hindernisse in den Weg stellen und die Leute glauben machen, der Vertrag von Lissabon stelle ein Problem für die Rechtssicherheit der Arbeitnehmer dar. Im Gegenteil, der Vertrag von Lissabon bedeutet mehr Rechte für die Arbeitnehmer.
Andere Beobachter wie Frau Van Lancker meinen, die Entsenderichtlinie sollte geändert werden. Wiederum würde ich Nein sagen. Ich glaube nicht, dass das überhaupt notwendig ist. Wie der Herr Kommissar vorschlug, sollten wir meiner Meinung nach zuerst einmal gründlich untersuchen, wie die Entsenderichtlinie in der Praxis umgesetzt wird und die Möglichkeiten des Schutzes vor Sozialdumping im Rahmen der geltenden Rechtsvorschriften prüfen.
Meines Erachtens sollten wir erst einmal die Reaktion der Mitgliedsstaaten abwarten. In diesem Zusammenhang denke ich vor allem an die Rechtssache Laval. Ein endgültiges Urteil wurde im Fall Laval in Schweden noch nicht gefällt, und bei diesem Urteil spielen viele Aspekte eine Rolle – zum einen die offensichtliche Diskriminierung ausländischer Unternehmen, was wir nicht unterstützen können, und zum anderen die ungenauen Informationen, die dem Unternehmen gegeben werden. In Dänemark hat die Regierung eine Arbeitsgruppe eingerichtet, der Sozialexperten angehören – sowohl Rechtsexperten als auch die Sozialpartner –, die einschätzen soll, inwieweit das jüngste Urteil dem dänischen Modell entspricht, das auf Vereinbarungen basiert und nur in sehr geringem Maße von Rechtsvorschriften bestimmt wird. Meiner Meinung nach wäre es hilfreich, das Ergebnis der Arbeit dieses Ausschusses abzuwarten, der schnell arbeitet und seine Arbeit im Juni abgeschlossen haben wird.
Wie so oft in der Politik steckt der Teufel im Detail, und deshalb ist es wichtig, dass wir an diese Fragen objektiv herangehen. Wir hatten hier im Parlament erst vor anderthalb Jahren eine gründliche Aussprache über die Entsendungsrichtlinie und es gab einen Konsultationsprozess mit den Sozialpartnern. Jeder sagte, die Richtlinie sei gut, jedoch in der Praxis schwer umzusetzen. Die Arbeitnehmer kennen ihre Rechte nicht und die Arbeitgeber wissen nicht gut genug über ihre Verpflichtungen Bescheid. Daraus ziehen wir den Schluss, dass bessere Informationen und mehr Zusammenarbeit erforderlich sind, und das schlagen Sie, Herr Kommissar, jetzt ja auch vor. Wir haben beispielsweise auch vorgeschlagen, die Agentur in Dublin, die sowohl die Regierungen als auch die Sozialpartner vertritt, zu nutzen, um auf diesem Gebiet nachahmenswerte Methoden zu entwickeln. Mich würde sehr interessieren, was auf diesem Gebiet geschieht. Ich kann die Angst vor Sozialdumping durchaus verstehen, bin allerdings der Ansicht, dass wir an diese Frage klug herangehen müssen. Es würde lange dauern, wenn die Entsenderichtlinie abgeändert werden müsste, und daher ist es wichtig, alle Möglichkeiten zu untersuchen, wie die Grundlage für flexible Arbeitsmärkte, wie der dänische Arbeitsmarkt einer ist, im Rahmen der geltenden Regelungen geschaffen werden kann. Es gilt, Sorge dafür zu tragen, wirklich flexible Arbeitsmärkte zu erreichen.
Das Recht auf Arbeitskampfmaßnahmen wird durch das Urteil nicht gefährdet, doch wir brauchen Ausgewogenheit im Hinblick auf Konfliktsituationen. Meiner Meinung nach muss unterstrichen werden, dass die Rechte der Arbeitnehmer durch den Vertrag von Lissabon gestärkt werden und dass Sozialpartner und Regierungen über Grenzen hinweg zusammenarbeiten müssen, damit die Rechtsvorschriften verbessert werden und reibungslos funktionieren. Nur so kommen wir voran!"@de9
"Κύριε Πρόεδρε, θα ήθελα να ευχαριστήσω τον Επίτροπο για τη δήλωσή του. Σίγουρα, τα τελευταία χρόνια έχουν υπάρξει πολλές έντονες αντιδράσεις σε πολυάριθμες αποφάσεις του Δικαστηρίου. Ορισμένοι παρατηρητές έχουν την αίσθηση ότι, λόγω της απόφασης Laval, μεταξύ άλλων, η Συνθήκη της Λισαβόνας θα πρέπει να τροποποιηθεί και ότι θα πρέπει να τεθούν περιορισμοί στο Δικαστήριο. Θα ήθελα να δηλώσω ότι το επιχείρημα αυτό είναι τελείως άστοχο και ότι οφείλεται στο γεγονός ότι πρόσωπα και από τις δύο πλευρές θα ήθελαν δημιουργήσουν προσκόμματα και να κάνουν τον κόσμο να πιστέψει ότι η Συνθήκη της Λισαβόνας θα μπορούσε να αποτελέσει πρόβλημα για τη νομική ασφάλεια των εργαζομένων. Αντιθέτως, η Συνθήκη της Λισαβόνας θα συνεπάγεται περισσότερα δικαιώματα για τους εργαζομένους.
Άλλοι παρατηρητές, όπως η κ. Van Lancker, πιστεύουν ότι η οδηγία για την απόσπαση των εργαζομένων πρέπει να τροποποιηθεί. Και πάλι, εγώ θα έλεγα όχι. Δεν πιστεύω ότι πρέπει να γίνει κάτι τέτοιο σε πρώτη φάση. Πιστεύω, όπως και ο Επίτροπος που το πρότεινε, ότι πρώτα θα πρέπει να εργαστούμε εκτενώς για διαπιστώσουμε πώς εφαρμόζεται η οδηγία για την απόσπαση των εργαζομένων στην πράξη, και να αξιολογήσουμε τις δυνατότητες για την περιφρούρηση κατά του κοινωνικού ντάμπινγκ στο πλαίσιο της ισχύουσας νομοθεσίας.
Επίσης, πιστεύω ότι θα πρέπει να αναμένουμε την αντίδραση των κρατών μελών. Στο πλαίσιο αυτό, ίσως έχω ιδιαίτερα κατά νου την υπόθεση Laval. Δεν έχει επιτευχθεί η τελική απόφαση στην υπόθεση Laval στη Σουηδία, και υπάρχουν πολλές παράμετροι σε αυτή την απόφαση – τόσο η προφανής διάκριση εις βάρος των ξένων επιχειρήσεων, τις οποίες δεν μπορούμε να στηρίξουμε, όσο και οι ασαφείς πληροφορίες που δίδονται στην επιχείρηση. Στη Δανία, συστάθηκε μια επιτροπή εργασίας από την κυβέρνηση, αποτελούμενη από κοινωνικούς εμπειρογνώμονες –τόσο νομικούς εμπειρογνώμονες, όσο και κοινωνικούς εταίρους– για εκτιμήσουν την εναρμόνιση της τελευταίας απόφασης με το μοντέλο της Δανίας, το οποίο βασίζεται σε συμφωνία και διέπεται από τη νομοθεσία μόνο σε πολύ περιορισμένο βαθμό. Νομίζω ότι θα ήταν καλό να αναμένουμε το αποτέλεσμα των εργασιών της επιτροπής. Η επιτροπή εργάζεται με ταχύτατους ρυθμούς και θα ολοκληρώσει τις εργασίες της έως τον Ιούνιο.
Όπως συνήθως συμβαίνει στην πολιτική, η ουσία βρίσκεται στη λεπτομέρεια και επομένως είναι σημαντικό να τηρούμε μια ισορροπημένη στάση απέναντι σε αυτά τα ζητήματα. Έχει περάσει μόνο ενάμισης χρόνος από την εκτενή συζήτηση στο Κοινοβούλιο σχετικά με την οδηγία για την απόσπαση των εργαζομένων και τη διεξαγωγή διαδικασίας διαβούλευσης με τους κοινωνικούς εταίρους. Όλοι δήλωσαν ότι η οδηγία ήταν καλή, αλλά στην πράξη θα ήταν δύσκολο να υλοποιηθεί. Οι εργαζόμενοι δεν γνωρίζουν τα δικαιώματά τους και οι εργοδότες δεν γνωρίζουν αρκετά καλά τις υποχρεώσεις τους. Επομένως, το συμπέρασμά μας είναι ότι υπάρχει ανάγκη για καλύτερη πληροφόρηση και καλύτερη συνεργασία· αυτό είναι κάτι που προτείνεται και εσείς τώρα, Επίτροπε. Έχουμε προτείνει επίσης, για παράδειγμα, να χρησιμοποιηθεί ο Οργανισμός του Δουβλίνου, ο οποίος εκπροσωπεί τόσο τις κυβερνήσεις, όσο και τους κοινωνικούς εταίρους με στόχο την ανάπτυξη καλής πρακτικής στον τομέα αυτό. Θα ήθελα πάρα πολύ να μάθω τι συμβαίνει στον τομέα αυτό. Κατανοώ πολύ καλά τον φόβο για το κοινωνικό ντάμπινγκ· ωστόσο, πιστεύω ότι πρέπει να χειριστούμε με σύνεση αυτό το ζήτημα. Θα περάσει πολύς καιρός μέχρι να τροποποιηθεί η οδηγία για την απόσπαση των εργαζομένων, και είναι επομένως σημαντικό να διερευνήσουμε όλες τις δυνατότητες προκειμένου να διασφαλίσουμε τη βάση για τη δημιουργία ευέλικτων αγορών εργασίας, όπως η αγορά εργασίας της Δανίας, στο πλαίσιο των ισχυόντων κανόνων. Πρέπει να διασφαλίσουμε ότι πράγματι μπορούμε να έχουμε ευέλικτες αγορές εργασίας.
Το δικαίωμα ανάληψης βιομηχανικής δράσης δεν πρόκειται να απειληθεί από την απόφαση· ωστόσο, θα πρέπει να υπάρξει κάποια ισορροπία όσον αφορά ζητήματα που συνδέονται με καταστάσεις σύγκρουσης. Πιστεύω ότι είναι σημαντικό να τονίσουμε ότι τα δικαιώματα των εργαζομένων θα ενισχυθούν από τη Συνθήκη της Λισαβόνας και ότι τόσο οι κοινωνικοί εταίροι, όσο και οι κυβερνήσεις πρέπει να συνεργασθούν ανεξαρτήτως συνόρων, προκειμένου να επιτύχουν την εύρυθμη και ομαλή λειτουργία της νομοθεσίας. Αυτό σημαίνει πρόοδος!"@el10
"Mr President, I would like to thank the Commissioner for his statement. There have certainly been many strong reactions to numerous judgements by the Court of Justice in recent times. Some observers feel that, on account of the Laval judgement, among others, the Treaty of Lisbon should be amended and that the Court of Justice should be restrained. I would like to say that this is overshooting the mark and is due to the fact that people on certain sides would like to put a spanner in the works and make people believe that the Treaty of Lisbon could represent a problem for the legal security of employees. On the contrary, the Treaty of Lisbon will mean more rights for employees.
Other observers such as Mrs Van Lancker believe that the Posting of Workers Directive should be amended. Again, I would say no. I do not think that this should be done in the first instance. I believe, like the Commissioner who proposed it, that we should first do some thorough work to see how the Posting of Workers Directive is implemented in practice, and assess the possibilities for safeguarding against social dumping within the framework of the applicable legislation.
I also think that we should await the reaction of the Member States. In this connection I am perhaps particularly thinking about the Laval case. The final judgement has not been reached in the Laval case in Sweden, and there are many aspects to this judgement – both the obvious discrimination against foreign enterprises, which we cannot support, and also the unclear information given to the enterprise. In Denmark a working committee has been set up by the government, consisting of social experts – both legal experts and social partners – to assess how the latest judgement harmonises with the Danish model, which is agreement-based and governed by legislation only to a very limited extent. I think that it would be useful to await the outcome of this committee’s work. It is a fast-working committee and will complete its work by June.
As is often the case in politics, the devil is in the detail, and it is therefore important that we retain a balanced attitude towards these questions. It is only a year and a half since we had a thorough discussion in Parliament of the Posting of Workers Directive and carried out a consultation process with social partners. Everyone said that the Directive was good, but difficult to implement in practice. Employees do not know their rights and employers do not know their obligations well enough. Therefore, our conclusion is that there is a need for better information and better cooperation; this is something that you, Commissioner, are now also proposing. We have, for example, also proposed that the Dublin agency be used, which represents both governments and social partners in order to develop good practice in this area. I would very much like to hear what is happening in this area. I can well understand the fear of social dumping; however, I feel that we must deal with this issue wisely. It will take a long time if the Posting of Workers Directive is to be amended, and it is therefore important that we investigate all the possibilities in order to secure the basis for flexible labour markets such as the Danish labour market under the applicable rules. It is a question of ensuring that we can actually have flexible labour markets.
The right to take industrial action will not be threatened by the judgement; however, there should be a balance regarding matters connected with conflicts. I think that it is important to emphasise that the rights of employees will be strengthened by the Treaty of Lisbon and that both social partners and governments must work together irrespective of boundaries in order to make the legislation work better and to operate without friction. This is the way forward!"@en4
".
Señor Presidente, me gustaría dar las gracias al Comisario por su discurso. Ciertamente, ha habido muchas reacciones encontradas a numerosas sentencias del Tribunal de Justicia en los últimos tiempos. Algunos observadores opinan que, habida cuenta la sentencia Laval, entre otras, ha de modificarse el Tratado de Lisboa y limitarse el Tribunal de Justicia. Me gustaría decir que esto es pasarse de la raya y se debe a que la gente de determinados bandos desearía echarlo todo a perder y hacer creer a los ciudadanos que el Tratado de Lisboa podría representar un problema para la seguridad jurídica de los trabajadores. Por el contrario, el Tratado de Lisboa supondrá más derechos para los trabajadores.
Otros observadores, como la señora Van Lancker, creen que la Directiva sobre el desplazamiento de trabajadores debería modificarse. De nuevo, yo diría que no. No creo que deba hacerse en primera instancia. Creo, como el Miembro de la Comisión Europea que lo propuso, que primero deberíamos trabajar exhaustivamente para ver cómo se aplica la Directiva en la práctica, y evaluar las posibilidades de crear salvaguardas contra el
social en el marco de la legislación aplicable.
También opino que deberíamos esperar a la reacción de los Estados miembros. En este sentido, me refiero tal vez especialmente al asunto Laval. En Suecia todavía no se ha dictado sentencia firme en el asunto Laval, y hay muchos aspectos de ella, tanto la evidente discriminación a las empresas extranjeras, que no podemos defender, como la información poco clara dada a la empresa. En Dinamarca, el Gobierno ha constituido un comité de trabajo compuesto por expertos sociales —expertos juristas e interlocutores sociales— para evaluar cómo se armoniza la última sentencia con el modelo danés, que se basa en acuerdos y está muy poco regulado por la legislación. Creo que resultaría provechoso esperar al resultado del trabajo del comité, que está siendo muy rápido y finalizará su labor en junio.
Como suele suceder en política lo más difícil son los detalles y, por consiguiente, es importante que mantengamos una actitud equilibrada con respecto a estas cuestiones. Hace sólo un año y medio que debatimos exhaustivamente en el Parlamento la Directiva sobre el desplazamiento de trabajadores y llevamos a cabo un proceso de consulta con los interlocutores sociales. Todos dijeron que la Directiva era buena, pero difícil de aplicar en la práctica. Los trabajadores no conocen sus derechos y las empresas no conocen sus obligaciones lo suficiente. Por tanto, nuestra conclusión es que hay que mejorar la información y la cooperación; se trata de una medida que usted, Comisario, está proponiendo ahora. Por ejemplo, también hemos propuesto que se utilice la agencia de Dublín, que representa a gobiernos e interlocutores sociales, para desarrollar buenas prácticas en esta materia. Me encantaría saber qué se está haciendo en este ámbito. Puedo entender el temor al
social, pero creo que debemos abordar este asunto sabiamente. Modificar la Directiva sobre el desplazamiento de trabajadores llevará mucho tiempo, por lo que es importante que estudiemos todas las posibilidades a fin de proteger los fundamentos de la base de mercados de trabajo flexibles, como el danés, en virtud de las normas aplicables. Se trata de garantizar que podamos llegar a tener mercados de trabajo flexibles.
El derecho a emprender acciones colectivas no quedará amenazado por la sentencia; no obstante, debe existir un equilibrio en relación con cuestiones vinculadas a conflictos. Creo que es importante destacar que el Tratado de Lisboa reforzará los derechos de los trabajadores y que tanto los interlocutores sociales como los gobiernos deben trabajar conjuntamente sin tener en cuenta las fronteras para mejorar el funcionamiento de la legislación y actuar sin fricciones. ¡Esa es la forma de avanzar!"@es21
"Hr juhataja, sooviksin volinikku tema avalduse eest tänada. Kahtlemata on mitmetele Euroopa Kohtu otsustele hiljuti olnud palju tugevaid reaktsioone. Mõned vaatlejad leiavad, et muu hulgas Lavali kohtuotsuse tõttu tuleks Lissaboni lepingut muuta ja et Euroopa Kohut tuleks ohjeldada. Tahaksin öelda, et see on ülepingutamine, mis tuleneb asjaolust, et teataval poolel olevad inimesed soovivad kaikaid kodaratesse loopida ja panna inimesi uskuma, et Lissaboni leping võib kujuneda probleemiks töötajate õiguskindluse osas. Vastupidi, Lissaboni leping tähendab rohkem õigusi töötajatele.
Teised vaatlejad, nagu pr Van Lancker, usuvad, et töötajate lähetamise direktiivi tuleks muuta. Jällegi ütleksin ei. Ma ei usu, et seda tuleks esmajärjekorras teha. Ma usun, nagu seda välja pakkunud volinik, et peaksime esmalt tegema põhjalikku tööd, et teada saada, kuidas töötajate lähetamise direktiivi tegelikult rakendatakse, ja hinnata sotsiaalse dumpingu eest kaitsmise võimalusi kohaldatava õiguse raames.
Samuti leian, et me peaksime ära ootama liikmesriikide reaktsiooni. Siinkohal pean ehk eeskätt silmas Lavali kohtuasja. Lavali kohtuasjas ei ole Rootsis lõpliku otsuseni jõutud ja selles kohtuotsuses on mitu tahku – nii välisettevõtete ilmne diskrimineerimine, mida me ei saa toetada, kui ka ettevõttele antud ebaselge teave. Taanis on valitsus moodustanud sotsiaalekspertidest – nii õigusasjatundjatest kui ka sotsiaalpartneritest – koosneva toimkonna, et hinnata, kuidas viimane kohtuotsus ühtib Taani mudeliga, mis on kokkuleppepõhine ja mida õigusnormid reguleerivad vaid väga piiratud ulatuses. Ma arvan, et oleks mõistlik ära oodata selle toimkonna töö tulemused. See toimkond töötab kiiresti ja jõuab oma tööga lõpule juunis.
Nagu poliitikas sageli tavaks, peitub konks üksikasjades, mistõttu on tähtis säilitada tasakaalustatud hoiak nende küsimuste suhtes. Vaid poolteist aastat tagasi oli meil parlamendis põhjalik arutelu töötajate lähetamise direktiivi üle ja toimus nõupidamine sotsiaalpartneritega. Kõik ütlesid, et direktiiv on hea, kuid tegelikkuses raskesti rakendatav. Töötajad ei tea oma õigusi ega tööandjad oma kohustusi piisavalt hästi. Seetõttu on meie järeldus, et on vaja paremat teavitamist ja paremat koostööd; see on miski, mida teie, volinik, nüüd välja pakute. Samuti oleme näiteks teinud ettepaneku kasutada Dublini agentuuri, mis esindab nii valitsusi kui ka sotsiaalpartnereid, et töötada selles valdkonnas välja hea tava. Sooviksin väga kuulda, mis selles valdkonnas toimub. Mõistan hästi hirmu sotsiaalse dumpingu ees; samas tunnen, et peame käsitlema seda küsimust targalt. Töötajate lähetamise direktiivi muutmine võtab palju aega, mistõttu on tähtis uurida kõiki võimalusi, et kindlustada kehtivate eeskirjade raames alus paindlikele tööturgudele, nagu Taani tööturg. Küsimus on selle tagamises, et me saame tegelikult omada paindlikke tööturgusid.
Kohtuotsus ei ohusta õigust võtta ametiühinguga seotud meetmeid; siiski peaks valitsema tasakaal konfliktidega seotud küsimuste suhtes. Minu arust on tähtis rõhutada, et Lissaboni leping tugevdab töötajate õigusi ja et nii sotsiaalpartnerid kui ka valitsused peavad töötama koos, piiridest sõltumata, et muuta õigusloomealane töö paremaks ja tegutseda lahkhelideta. Nii saame liikuda edasi!"@et5
"Arvoisa puhemies, haluaisin kiittää komission jäsentä hänen julkilausumastaan. Tuomioistuimen viime aikoina antamiin moniin tuomioihin on reagoitu usein ja vahvasti. Joidenkin tarkkailijoiden mielestä muun muassa Laval-tuomion takia Lissabonin sopimusta pitäisi tarkistaa ja tuomioistuinta pitäisi hillitä. Haluaisin sanoa, että tämä on aivan liiallista ja johtuu siitä, että jotkut ihmiset tietyillä laidoilla haluaisivat heittää kapuloita rattaisiin ja saada ihmiset uskomaan, että Lissabonin sopimus voi olla ongelma työntekijöiden oikeusturvalle. Asia on päinvastoin, Lissabonin sopimuksen nojalla työntekijät saavat lisää oikeuksia.
Toiset tarkkailijat, kuten Anne Van Lancker, uskovat, että työntekijöiden lähettämisestä annettua direktiiviä on tarkistettava. Taas haluaisin sanoa ei. En usko, että sitä pitäisi tehdä ensisijaisesti. Katson, kuten sitä ehdottanut komission jäsen, että meidän pitäisi ensin tehdä perusteellista työtä nähdäksemme, miten työntekijöiden lähettämisestä annettua direktiiviä pannaan käytännössä täytäntöön, ja arvioida mahdollisuuksia sosiaaliselta polkumyynniltä suojaamiseen soveltuvan lainsäädännön puitteissa.
Katson myös, että meidän pitäisi odottaa jäsenvaltioiden reaktiota. Tässä yhteydessä tarkoitan ehkä erityisesti Laval-asiaa. Ruotsissa Laval-asiassa ei ole annettu lopullista tuomiota, ja tässä tuomiossa on monia näkökulmia: sekä ulkomaisten yritysten ilmiselvää syrjintää, jota emme voi tukea, että yrityksille annettuja epäselviä tietoja. Tanskassa hallitus on perustanut yhteiskunta-alan asiantuntijoista – sekä oikeusasiantuntijoista että työmarkkinaosapuolista – koostuvan työryhmän arvioimaan sitä, miten viimeisimmät tuomiot sovitetaan Tanskan malliin, joka perustuu sopimuksiin ja jota ohjataan lainsäädännöllä vain hyvin rajallisesti. Minun mielestäni olisi hyödyllistä odottaa tämän työryhmän työn tuloksia. Työryhmä toimii nopeasti ja saattaa työnsä päätökseen kesäkuuhun mennessä.
Kuten usein politiikassa, yksityiskohdat ratkaisevat, ja siksi on tärkeää, että säilytämme tasapainoisen suhtautumistavan näihin kysymyksiin. Vain puolitoista vuotta sitten keskustelimme parlamentissa perusteellisesti työntekijöiden lähettämisestä annetusta direktiivistä ja kuulimme työmarkkinaosapuolia. Kaikki sanoivat, että direktiivi on hyvä, mutta että sitä on vaikea panna käytännössä täytäntöön. Työntekijät eivät tunne oikeuksiaan, ja työantajat eivät tunne tarpeeksi hyvin velvollisuuksiaan. Siksi johtopäätöksemme on, että tarvitaan enemmän tietoa ja enemmän yhteistyötä. Tätä te, arvoisa komission jäsen, ehdotatte nyt myös. Me olemme esimerkiksi myös ehdottaneet, että käytettäisiin sekä hallituksia että työmarkkinaosapuolia edustavaa Dublinin virastoa tämän alan hyvien käytäntöjen kehittämiseksi. Toivoisin kovasti kuulevani, mitä tällä alalla tapahtuu. Voin ymmärtää hyvin sosiaalisen polkumyynnin pelon. Katson kuitenkin, että meidän on käsiteltävä tätä kysymystä viisaasti. Työntekijöiden lähettämisestä annetun direktiivin tarkistaminen vie kauan, joten on tärkeää tutkia kaikki mahdollisuudet varmistaa perusta Tanskan työmarkkinoiden kaltaisille joustaville työmarkkinoille soveltuvien sääntöjen nojalla. Kyse on sen varmistamisesta, että meillä tosiaan voi olla joustavat työmarkkinat.
Tuomio ei uhkaa oikeutta ryhtyä työtaistelutoimiin, mutta ristiriitoihin liittyvien asioiden välillä pitäisi olla tasapaino. Minun mielestäni on tärkeää korostaa, että Lissabonin sopimuksella vahvistetaan työntekijöiden oikeuksia ja että sekä työmarkkinaosapuolten että hallitusten on työskenneltävä yhdessä rajoista välittämättä, jotta lainsäädäntö toimisi paremmin ja sujuvammin. Tämä on tie eteenpäin!"@fi7
"Monsieur le Président, j’aimerais remercier le Commissaire pour sa déclaration. Beaucoup d’arrêts de la Cour de justice ont certes suscité un grand nombre de réactions virulentes ces derniers temps. Certains observateurs ont le sentiment que, en raison de l’arrêt Laval, notamment, le traité de Lisbonne doit être modifié et que la Cour de justice doit être limitée dans son action. J’aimerais dire que cela dépasse l’objectif et que c’est dû au fait que certaines personnes aimeraient mettre des bâtons dans les roues et faire croire aux gens que le traité de Lisbonne pourrait représenter un problème pour la sécurité juridique des travailleurs, alors qu’au contraire, il va renforcer les droits des travailleurs.
D’autres observateurs comme Madame Van Lancker estiment que la directive sur le détachement des travailleurs doit être modifiée. Encore une fois, je dirais que non. Je ne pense pas qu’il faille faire cela dans un premier temps. Je pense, comme le commissaire l’a proposé, que nous devrions d’abord effectuer un travail approfondi afin de voir comment la directive sur le détachement des travailleurs est mise en œuvre dans la pratique et d’évaluer les possibilités de protection contre le dumping social dans le cadre de la législation applicable.
Je pense aussi que nous devrions attendre la réaction des États membres. À cet égard, je songe sans doute plus particulièrement à l’affaire Laval. L’affaire Laval en Suède n’a pas abouti à un arrêt définitif et cet arrêt présente de nombreux aspects que nous ne pouvons cautionner, comme la discrimination manifeste à l’égard des entreprises étrangères ainsi que les informations peu précises données à l’entreprise. Au Danemark, le gouvernement a mis en place un groupe de travail, composé d’experts sociaux – des experts juridiques ainsi que des partenaires sociaux – afin d’évaluer la mesure dans laquelle le dernier arrêt cadre avec le modèle danois, lequel est fondé sur des conventions et régi par la législation dans une mesure très limitée seulement. Je pense qu’il serait utile d’attendre l’issue des travaux de ce groupe de travail. Il travaille vite et achèvera ses travaux d’ici le mois de juin.
Comme c’est souvent le cas en politique, les difficultés surgissent des menus détails et il est dès lors important que nous conservions une attitude nuancée à l’égard de ces questions. Il n’y a qu’un an et demi que nous avons discuté de manière approfondie au Parlement de la directive sur le détachement des travailleurs et organisé un processus de consultation avec les partenaires sociaux. Tout le monde disait que la directive était bonne mais difficile à mettre en œuvre dans la pratique. Les travailleurs ne connaissent pas leurs droits et les employeurs ne connaissent pas suffisamment leurs obligations. En conséquence, notre conclusion est qu’une meilleure information et une meilleure coopération s’imposent; c’est là quelque chose que vous proposez aussi, aujourd’hui, Monsieur le Commissaire. Nous avons, par exemple, également proposé d’utiliser l’agence de Dublin, qui représente à la fois les gouvernements et les partenaires sociaux, afin de développer les bonnes pratiques dans ce domaine. J’aimerais vraiment savoir ce qu’il en est actuellement. Je peux parfaitement comprendre les craintes au sujet du dumping social; je pense néanmoins que nous devons traiter cette question avec sagesse. Il faudra du temps pour que la directive sur le détachement des travailleurs soit modifiée et il est par conséquent important que nous examinions toutes les possibilités afin de permettre la création de marchés du travail flexibles, à l’instar du marché de l’emploi danois, dans le cadre des règles applicables. Le but est de s’assurer que nous pouvons effectivement avoir des marchés de l’emploi flexibles.
L’arrêt ne menace pas le droit de prendre des actions industrielles; cependant, il convient d’être nuancé dans les affaires liées aux conflits. Je pense qu’il est important de souligner que le traité de Lisbonne va renforcer les droits des travailleurs et que les partenaires sociaux comme les gouvernements doivent travailler ensemble, par-delà les frontières, afin d’améliorer le fonctionnement de la législation et d’opérer sans frictions. Voilà la voie à suivre!"@fr8
"Elnök úr, szeretnék köszönetet mondani a biztosnak nyilatkozatáért. Tény és való, hogy az elmúlt időkben a bíróság számos ítéletére születtek erőteljes reakciók. Néhány megfigyelő úgy érzi, hogy többek között a Laval ítélet miatt a Lisszaboni Szerződést módosítani kellene, és a Bíróságot vissza kellene fogni. Én azt mondanám, hogy ezzel túllövünk a célon, és ez amiatt van, hogy bizonyos oldalakon egyesek kerékkötőként viselkednek, és azt hitetik el az emberekkel, hogy a Lisszaboni Szerződés problémát jelenthet a munkavállalók jogbiztonsága szempontjából. Épp ellenkezőleg, a Lisszaboni Szerződés több jogot jelent a munkavállalók számára.
Más megfigyelők, mint például Van Lancker asszony úgy vélik, hogy a munkavállalók kiküldetéséről szóló irányelvet módosítani kellene. Erre én ismételten nemet mondok. Nem hiszem, hogy ezt kellene tenni első körben. A javaslatot tevő biztoshoz hasonlóan, én úgy vélem, hogy először alapos munkát kellene végeznünk vizsgálva, hogy a munkavállalók kiküldetéséről szóló irányelvet hogyan hajtják végre a gyakorlatban, és értékelnünk kell a szociális dömping elleni védekezés lehetőségeit az alkalmazandó jogszabályok keretében.
Azt is gondolom, hogy meg kellene várnunk a tagállamok reakcióit. Ebben az összefüggésben talán kifejezetten a Laval ügyre gondolok. Svédországban még nem jutottak el a jogerős ítéletig a Laval ügyben, és ennek az ítéletnek számos vonatkozása van – a külföldi vállalkozások elleni nyilvánvaló diszkrimináció, amit nem tudunk támogatni, és a vállalkozásnak adott nem egyértelmű információ. Dániában a kormány egy munkabizottságot hozott létre, amely szociális szakértőkből – jogi szakértőkből és a szociális partnerekből áll – hogy értékeljék, hogy a legutóbbi ítélet miként harmonizál a dán modellel, amely megállapodás alapú és amelyre jogszabályok csak nagyon korlátozott mértékig irányadók. Úgy vélem, hasznos volna megvárni e bizottság munkájának eredményét. Ez egy gyorsan dolgozó bizottság, amely munkáját júniusra be is fejezi.
Amint gyakran előfordul a politikában, az ördög a részletekben rejlik, fontos ezért, hogy kiegyensúlyozottan álljunk ezekhez a kérdésekhez. Mindössze másfél éve, hogy itt a Parlamentben alaposan megvitattuk a munkavállalók kiküldetéséről szóló irányelvet, és a szociális partnerekkel konzultációt folytattunk. Mindenki azt mondta, hogy az irányelv jó, de a gyakorlatban nehezen végrehajtható. A munkavállalók nem ismerik jogaikat, és a munkáltatók sem ismerik kötelezettségeiket elég jól. Ezért a mi következtetésünk az, hogy jobb tájékoztatásra és jobb együttműködésre van szükség, és ez pontosan az, amit ön, biztos úr, is javasol. Mi javaslatot tettünk például arra is, hogy használjuk fel a dublini ügynökséget, amelyben mind a kormányok, mind a szociális partnerek képviseltetik magukat, ahhoz, hogy kidolgozzuk az e területen alkalmazható jó gyakorlatot. Nagyon szeretnék hallani arról, hogy mi történik ezen a területen. Én jól értem a szociális dömpingtől való félelmet is, azonban úgy érzem, hogy ezzel a kérdéssel bölcsen kell foglalkoznunk. Hosszú időt venne igénybe, ha a munkavállalók kiküldetéséről szóló irányelvet módosítanánk, fontos ezért, hogy minden lehetőséget megvizsgáljunk a rugalmas munkaerőpiacok alapjának a biztosításához, amilyen például az alkalmazandó szabályok szerinti dán munkaerőpiac. A kérdés az, hogy biztosítani tudjuk-e a ténylegesen rugalmas munkaerőpiacokat.
Az ítélet nem fenyegeti az érdekképviseleti akciók indításához fűződő jogot; azonban egyensúlyra van szükség a konfliktusokkal összefüggő ügyekben. Azt gondolom, fontos hangsúlyozni, hogy a Lisszaboni Szerződés megerősíti a munkavállalói jogokat, és mind a szociális partnereknek, mind a kormányoknak együtt kell dolgozniuk határoktól függetlenül ahhoz, hogy a jogszabályok jobban és súrlódás nélkül működjenek. Ez az előre mutató út."@hu11
"Signor Presidente, desidero ringraziare il Commissario per la sua dichiarazione. Recentemente, si sono di certo verificate svariate forti reazioni alle numerose sentenze da parte della Corte di giustizia. Alcuni osservatori ritengono che, in seguito alla sentenza
tra le altre, il Trattato di Lisbona dovrebbe essere emendato e la Corte di giustizia contenuta. Vorrei dire che tale situazione sta oltrepassando il limite ed è dovuta al fatto che alcune frange vorrebbero bloccare i lavori e far sì che i cittadini pensino che il Trattato di Lisbona potrebbe rappresentare un problema per la certezza giuridica dei dipendenti. Al contrario, questo trattato comporterà maggiori diritti per i dipendenti.
Altri osservatori quali l’onorevole Van Lancker ritengono che la direttiva sul distacco dei lavoratori dovrebbe essere emendata. Vorrei nuovamente dire no. Innanzi tutto non credo si dovrebbe proseguire con questa iniziativa. Penso, come ha proposto il Commissario, che per prima cosa dovremmo svolgere un lavoro preciso per vedere come la direttiva sul distacco dei lavoratori è attuata in pratica, e valutare le possibilità di tutela contro il
sociale nel quadro della legislazione applicabile.
Ritengo, inoltre, che dovremmo attendere la reazione degli Stati membri. A tale proposito, sto forse pensando in particolare alla causa
. La sentenza finale in questa causa non è stata raggiunta in Svezia, e ci sono molte questioni legate a questa sentenza: l’ovvia discriminazione contro le imprese straniere, che non possiamo sostenere, e inoltre le informazioni poco chiare fornite alle aziende. In Danimarca il governo ha istituito un comitato di lavoro, costituito da operatori sociali (operatori del diritto e parti sociali), al fine di valutare il modo in cui l’ultima sentenza si adegui al modello danese, che è fondato sull’accordo e disciplinato dalla legislazione solo in misura molto limitata. Penso sarebbe utile attendere l’esito dell’operato di questo comitato. Si tratta di un comitato dinamico e terminerà il proprio lavoro entro giugno.
Come spesso accade in politica, i problemi maggiori si incontrano nei dettagli, ed è quindi importante mantenere un atteggiamento equilibrato verso tali questioni. E’ trascorso soltanto un anno e mezzo da quando si è svolta un’accurata discussione in Parlamento della direttiva sul distacco dei lavoratori e abbiamo condotto un procedimento di consultazione con le parti sociali. Tutti hanno affermato che la direttiva fosse vantaggiosa, ma difficile da applicare. I dipendenti non conoscono i propri diritti e i datori di lavoro non sono abbastanza consapevoli dei propri obblighi. Pertanto, la nostra conclusione è che esiste la necessità di informazioni e cooperazione migliori; un aspetto che anche lei, signor Commissario, sta proponendo. Ad esempio, abbiamo inoltre consigliato di impiegare l’agenzia di Dublino, che rappresenta sia i governi sia le parti sociali, al fine di sviluppare buone prassi in quest’ambito. Vorrei sapere ciò che sta accadendo in questo settore. Posso comprendere il timore di
sociale; tuttavia, ritengo dobbiamo trattare con buon senso la questione. Qualora la direttiva sul distacco dei lavoratori fosse emendata, richiederebbe molto tempo, ed è quindi importante esaminare con attenzione tutte le possibilità al fine di garantire il fondamento per mercati del lavoro flessibili come quello danese secondo le norme applicabili. Si tratta della questione di assicurare che disponiamo effettivamente di mercati del lavoro flessibili.
Il diritto di intraprendere azioni sindacali non sarà minacciato dalla sentenza; tuttavia, dovrebbe esserci un equilibrio relativo alle questioni connesse ai conflitti. Penso sia rilevante evidenziare che i diritti dei dipendenti saranno rafforzati dal Trattato di Lisbona e che parti sociali e governi devono collaborare indipendentemente dai limiti, al fine di far sì che la legislazione funzioni meglio e operi senza dissenso. Questa è la strada da percorrere!"@it12
"Pone Pirmininke, noriu padėkoti Komisarui už jo pareiškimą. Pastaruoju metu buvo daug audringos reakcijos į daugybę Teisingumo Teismo nutarčių. Kai kurių stebėtojų nuomone, paskelbus Laval nutarties, taip pat kitų panašių nutarčių, reikia iš dalies pakeisti Lisabonos sutartį ir apriboti Teisingumo Teismo sprendimus. Noriu pasakyti, kad tai lazdos perlenkimas, kurį lemia tam tikrų idėjų šalininkų noras kišti pagalį į ratus ir priversti žmones manyti, kad Lisabonos sutartis gali kelti problemų darbuotojų teisiniam saugumui. Priešingai – Lisabonos sutartis suteikia darbuotojams daugiau teisių.
Kiti stebėtojai, pavyzdžiui, ponia Van Lancker, mano, kad darbuotojų komandiravimo direktyvą reikia iš dalies pakeisti. Su šiuo požiūriu taip pat nesutinku. Nemanau, kad tai turėtų būti daroma pirmiausia. Kaip ir šios direktyvos pasiūlymą pateikęs Komisaras, aš laikausi nuomonės, kad pirmiausia turėtume atlikti kruopštų darbą, kad pamatytume, kaip darbuotojų komandiravimo direktyva įgyvendinama praktiškai, ir įvertinti galimybes atitinkamų teisės aktų pagrindu nustatyti saugiklių nuo socialinio dempingo
Aš taip pat manau, kad turėtume palaukti valstybių narių reakcijos. Šiuo atveju aš, ko gero, konkrečiai galvoju apie „Laval“ bylą. Galutinė nutartis „Laval“ byloje Švedijoje dar nepaskelbta, o šis sprendimas turi įvairių aspektų – tiek akivaizdžios užsienio įmonių diskriminacijos, kuriai negalime pritarti, tiek įmonei neaiškiai pateiktos informacijos. Danijos vyriausybė sudarė darbinį komitetą, į kurio sudėtį įeina socialiniai ekspertai – teisės klausimų ekspertai ir socialiniai partneriai; šio komiteto užduotis – įvertinti, kaip pastaroji nutartis derinasi su Danijos modeliu, kurio pagrindą sudaro sutartys, o reguliavimo teisės aktais laipsnis yra gana žemas. Manau, būtų naudinga palaukti šio komiteto darbo rezultatų. Komitetas dirba sparčiai, savo darbą jis baigs birželio mėn.
Kaip dažnai būna politikoje, blogis slypi detalėse, todėl mums svarbu išlaikyti subalansuotą požiūrį į šiuos klausimus. Nuo Parlamente surengtos išsamios diskusijos dėl darbuotojų komandiravimo direktyvos ir konsultacijų proceso su socialiniais praėjo vos pusantrų metų. Visi sakė, kad ši direktyva gera, tik ją sunku įgyvendinti praktiškai. Darbuotojai nežino savo teisių ir nepakankamai gerai išmano savo pareigas. Todėl darome išvadą, kad reikia tobulinti informavimą ir bendradarbiavimą; tą siūlote ir Jūs, Komisare. Pavyzdžiui, mes taip pat pasiūlėme panaudoti Dublino agentūrą, kuri atstovauja vyriausybėms ir socialiniams partneriams; ji galėtų parengti šios srities gerosios praktikos. Man labai įdomu išgirsti, kad vyksta šioje srityje. Labai puikiai galiu suprasti socialinio dempingo baimę; tačiau jaučiu, kad šį klausimą turime spręsti išmintingai. Priėmus sprendimą iš dalies pakeisti darbuotojų komandiravimo direktyvą, procesas užtruks daug laiko, todėl mums svarbu išsiaiškinti visas galimybes, kad galėtume užtikrinti pagrindą pagal galiojančias taisykles egzistuoti lanksčioms darbo rinkoms, tokioms, kaip Danijos darbo rinka. Tai užtikrinimo, kad mes tikrai galime turėti lanksčias darbo rinkas, klausimas.
Ši nutartis nekelia grėsmės teisei inicijuoti darbuotojų ginčus; tačiau sprendžiant su konfliktais susijusius klausimus, būtina pusiausvyra. Manau, kad yra svarbu akcentuoti, jog Lisabonos sutartis sustiprins darbuotojų teises, o socialiniai partneriai ir vyriausybės turi bendradarbiauti, nepaisydami sienų, kad užtikrintų geresnį teisės aktų veikimą, nesukeliant trinties. Tai kelias į priekį!"@lt14
"Priekšsēdētāja kungs, vēlos pateikties komisāram par viņa paziņojumu. Pēdējā laikā, protams, ir paustas daudzas pastiprinātas reakcijas par vairākiem Kopienu Tiesu spriedumiem. Daži novērotāji uzskata, ka cita starpā sprieduma
lietā dēļ Lisabonas līgums ir jāgroza un Kopienu Tiesa ir jāiegrožo. Vēlos teikt, ka tas ir par daudz un tieši tāpēc, ka noteikti cilvēki vēlas mest sprunguļus ceļā un panākt, lai sabiedrība uzskatītu, ka Lisabonas līgums var radīt problēmas darba ņēmēju juridiskajai drošībai. Gluži pretēji, Lisabonas līgums dos lielākas tiesības darba ņēmējiem.
Citi novērotāji, piemēram
uzskata, ka direktīva par darba ņēmēju norīkošanu ir jāgroza. Un atkal, es saku – nē! Es nedomāju, ka ar to būtu jāsāk. Es uzskatu tāpat kā komisārs, kurš ierosināja vispirms veikt pamatīgu darbu, lai redzētu, kā direktīva par darba ņēmēju norīkošanu tiek īstenota praksē, un novērtēt, kādas iespējas sniedz piemērojamie tiesību akti aizsardzībā pret sociālo dempingu.
Vēl es domāju, ka mums ir jānogaida dalībvalstu reakcija. Šajā sakarā es, iespējams, jo īpaši domāju par
lietu. Zviedrijā
lietā galīgais spriedums vēl nav pasludināts, un šai spriedumā ir daudzi aspekti – gan acīmredzama diskriminācija pret ārzemju uzņēmumu, ko mēs nevaram atbalstīt, un arī uzņēmumam sniegtā neskaidrā informācija. Dānijā valdība ir izveidojusi darba komiteju, kuras sastāvā ir sociālie eksperti – gan juridiskie eksperti, gan sociālie partneri – lai novērtētu, kā nesenie tiesas spriedumi saskan ar Dānijas modeli, kurš balstās uz līgumiem un kuru tiesību akti regulē ļoti ierobežotā apmērā. Manuprāt, būtu vērts nogaidīt šīs komitejas darba rezultātus. Šī komiteja darbojas ātri un savu darbu pabeigs līdz jūnijam.
Kā jau politikā bieži gadās, ļaunums slēpjas detaļās, un tādēļ ir svarīgi saglabāt līdzsvarotu attieksmi šajos jautājumos. Ir pagājis tikai pusotrs gads, kopš mēs Parlamentā rūpīgi apspriedām direktīvu par darba ņēmēju norīkošanu un veicām konsultāciju procesu ar sociālajiem partneriem. Visi apgalvoja, ka direktīva ir laba, taču sarežģīti īstenojama praksē. Darba ņēmēji nezina savas tiesības, un arī darba devēji nezina savus pienākumus pietiekami labi. Tādēļ mēs secinām, ka ir nepieciešama labāka informācija un labāka sadarbība; un tieši to jūs, komisāra kungs, šodien arī piedāvājat. Mēs, piemēram, arī esam ierosinājuši izmantot Dublinas aģentūru, kura pārstāv gan valdības, gan sociālos partnerus, lai pilnveidotu labu praksi šajā jomā. Es ļoti vēlos uzzināt, kas notiek šajā jomā. Es labi saprotu bailes no sociālā dempinga; taču, manuprāt, mums šis jautājums ir jārisina saprātīgi. Direktīvas par darba ņēmēju norīkošanu grozīšana prasīs ilgu laiku, un tādēļ ir svarīgi, lai mēs izmeklētu visas iespējas, lai saskaņā ar piemērojamajiem noteikumiem nodrošinātu pamatu elastīgam darba tirgum, tādam, kāds ir Dānijas darba tirgus. Jautājuma būtība ir tāda, vai mums ir jānodrošina, ka mums patiesībā var būt elastīgi darba tirgi.
Šis spriedums neapdraudēs tiesības veikt protesta akcijas; taču ir jābūt līdzsvaram saistībā ar konfliktā iesaistītajiem jautājumiem. Manuprāt, svarīgi ir uzsvērt, ka Lisabonas līgums pastiprinās darba ņēmēju tiesības un ka gan sociālajiem partneriem, gan valdībām ir jāstrādā kopā, neatkarīgi no robežām, lai tiesību aktus padarītu efektīvākus un varētu strādāt bez domstarpībām. Mums jāstrādā šādā virzienā!"@lv13
"Hr. formand! Jeg vil gerne sige tak til kommissæren for hans redegørelse. Der har jo været mange stærke reaktioner på en række domme fra Domstolen i den senere tid. Nogle iagttagere mener på baggrund af bl.a. Lavaldommen, at Lissabontraktaten skal ændres, og at man skal lægge bånd på Domstolen. Der vil jeg sige, at det er at skyde langt over målet, og at det skyldes, at man fra visse sider ønsker at putte grus i maskineriet og prøve at bilde folk ind, at Lissabontraktaten kan være et problem for lønmodtagernes retssikkerhed. Tværtimod betyder Lissabontraktaten større rettigheder for lønmodtagerne.
Andre iagttagere mener - ligesom Anne Van Lancker - at udstationeringsdirektivet skal ændres. Igen vil jeg sige nej. Det synes jeg ikke, at vi skal gøre som det første. Jeg mener, at vi, således som kommissæren har foreslået det, først skal lave et grundigt arbejde og se på, hvordan udstationeringsdirektivet faktisk gennemføres i praksis, og hvad mulighederne er for at sikre mod social dumping inden for rammerne af den gældende lovgivning.
Jeg mener også, at vi skal afvente medlemsstaternes reaktion. Her tænker jeg måske især på Lavaldommen. Den endelige dom er jo ikke faldet i Lavalsagen i Sverige, og der er mange aspekter af denne dom, både en klokkeklar diskrimination af udenlandske virksomheder, som vi ikke kan gå ind for, men også en uklar information til virksomheden. I Danmark er der igangsat et udvalgsarbejde af regeringen, hvor man samler eksperter på arbejdsmarkedet - juridiske eksperter og arbejdsmarkedets parter - for at undersøge, hvordan de seneste domme harmonerer med den danske model, som er aftalebaseret og kun i meget beskeden grad styret af lovgivning. Jeg mener, at det vil være nyttigt at se på, hvad dette udvalg kommer frem til. Det er et hurtigtarbejdende udvalg, der er færdig med sit arbejde i juni måned.
Som det ofte er i politik, ligger djævlen i detaljen, og derfor er det vigtigt, at vi bevarer en afbalanceret holdning til disse spørgsmål. Det er kun halvandet år siden, at vi sidst her i Parlamentet havde en grundig drøftelse om udstationeringsdirektivet, og vi foretog en høring af arbejdsmarkedets parter. Alle sagde, at direktivet er godt, men svært at bruge i praksis. Lønmodtagerne kender ikke deres rettigheder. Arbejdsgiverne kender ikke deres forpligtelser godt nok. Derfor var vores konklusion, at der er behov for bedre information og bedre samarbejde, sådan som De også, hr. kommissær, foreslår det nu. Vi foreslog også, at man f.eks. benyttede Dublinagenturet, der både repræsenterer regeringer og arbejdsmarkedets parter, til at udvikle god praksis på dette område. Jeg vil meget gerne høre, hvad der sker på dette område. Jeg forstår godt frygten for social dumping, men jeg mener, at vi skal håndtere dette spørgsmål klogt. Det vil tage lang tid, hvis udstationeringsdirektivet skal ændres, og derfor er det vigtigt, at vi afsøger alle muligheder for at sikre grundlaget for fleksible arbejdsmarkeder som det danske under de gældende regler. Det gælder om at sikre, at vi faktisk kan have fleksible arbejdsmarkeder.
Konfliktretten er ikke truet af de afsagte domme, men der skal være balance i tingene i forbindelse med en konflikt. Jeg synes, at det er vigtigt at understrege, at lønmodtagernes rettigheder styrkes i Lissabontraktaten, og at både arbejdsmarkedets parter og regeringerne på tværs af grænser må gå sammen om at få lovgivningen til at fungere bedre og til at fungere mere gnidningsfrit. Det er vejen frem!"@mt15
"Mijnheer de Voorzitter, ik zou de commissaris voor zijn verklaring willen danken. Er zijn in de laatste tijd veel sterke reacties geweest op de talrijke arresten van het Hof van Justitie. Sommige waarnemers hebben het gevoel dat onder andere op grond van het Laval oordeel het Verdrag van Lissabon moet worden gewijzigd en dat het Hof van Justitie aan banden moet worden gelegd. Ik zou willen zeggen dat dit aan het doel voorbijschiet en eraan te wijten is dat mensen van bepaalde kanten graag een spaak in het wiel zouden steken om de mensen te laten geloven dat het Verdrag van Lissabon een probleem zou kunnen vormen voor de wettelijke zekerheid van de werknemers. In tegendeel, het Verdrag van Lissabon betekent meer rechten voor de werknemers.
Andere waarnemers zoals mevrouw Van Lancker zijn van mening dat de detacheringsrichtlijn zou moeten worden gewijzigd. En weer zou ik nee willen zeggen. Ik geloof niet dat dit in eerste instantie zou moeten worden gedaan. Net zoals de commissaris die het voorgesteld heeft, geloof ik dat we eerst grondig werk moeten verrichten om te zien hoe de detacheringsrichtlijn in de praktijk ten uitvoer wordt gelegd, en binnen het kader van de toepasselijke wetgeving naar mogelijkheden voor waarborgen tegen sociale dumping te zoeken.
Ik denk ook dat we de reactie van de lidstaten moeten afwachten. In dit verband denk ik vooral aan de zaak Laval. Het definitieve oordeel is nog niet geveld in de zaak Laval in Zweden, en er zijn vele kanten aan dit oordeel – zowel de duidelijke discriminering van buitenlandse ondernemingen die we niet mogen ondersteunen, en ook de onduidelijke informatie die aan de onderneming werd gegeven. In Denemarken is een uit sociale experts – zowel juridische experts als ook sociale partners – bestaande werkgroep opgezet om te onderzoeken in hoeverre het laatste oordeel met het Deense model harmoniseert, dat op overeenkomsten baseert, en slechts in zeer geringe mate door wetgeving wordt bepaald. Ik geloof dat het zeer verstandig zou zijn om de uitkomsten van het werk van deze Commissie af te wachten. Het is een snelwerkende commissie die zijn werk tot juni zal voltooien.
Zoals in de politiek vaak het geval schuilt de duivel in het detail, en daarom is het belangrijk dat wij een evenwichtige houding ten aanzien van deze vraagstukken bewaren. Het is pas anderhalf jaar geleden dat we een grondig debat in het Parlement over de detacheringsrichtlijn hadden en een beraadslagingsprocedure met de sociale partners doorvoerden. Iedereen vertelde dat de Richtlijn goed was, maar moeilijk in praktijk te brengen. De werknemers kennen hun rechten niet en de werkgevers kennen hun plichten niet goed genoeg. Daarom komen wij tot de slotsom dat er een behoefte aan betere informatie en betere samenwerking bestaat; dit is wat u, commissaris, nu ook voorstelt. We hebben bijvoorbeeld ook voorgesteld dat het Agentschap van Dublin wordt gebruikt, waarin zowel de regeringen als ook de sociale partners vertegenwoordigd zijn, om goede praktijken op dit gebied te ontwikkelen. Ik zou zeer graag te weten komen wat er op dit gebied gebeurt. Ik kan de angst voor sociale dumping zeer goed begrijpen; ik heb echter het gevoel dat wij deze kwestie verstandig moeten aanpakken. Het zal lang duren wanneer de detacheringsrichtlijn moet worden gewijzigd, en het is daarom belangrijk dat wij alle mogelijkheden onderzoeken om de grondslag voor flexibele arbeidsmarkten zoals bijvoorbeeld de Deense arbeidsmarkt volgens de toepasselijke wetten veilig te stellen. Het is een vraag van ervoor te zorgen dat we in het geheel flexibele arbeidsmarkten kunnen hebben.
Het stakingsrecht zal door het oordeel niet worden bedreigd; er moet echter een evenwicht zijn ten aanzien van de aan de conflicten gekoppelde zaken. Ik denk dat het belangrijk is om te benadrukken dat de rechten van de werknemers door het Verdrag van Lissabon worden versterkt en dat de sociale partners en de regeringen beide ongeacht de grenzen moeten samenwerken om ervoor te zorgen dat de wetgeving beter werkt en zonder wrijving functioneert. Dit is de weg naar voren!"@nl3
"Panie przewodniczący! Chciałabym podziękować panu komisarzowi za jego oświadczenie. Z pewnością ostatnio miały miejsce silne reakcje na liczne orzeczenia wydane przez Trybunał Sprawiedliwości. Niektórzy obserwatorzy uważają, że między innymi z powodu orzeczenia w sprawie Laval traktat lizboński powinien zostać zmieniony, a działania Trybunału Sprawiedliwości należy zahamować. Chciałabym powiedzieć, że postępowanie takie jest zbyt śmiałe i to w związku z tym, że niektórzy ludzie chcieliby wszystko zniszczyć i sprawić, aby inni uwierzyli, że traktat lizboński może stanowić problem dla prawnego bezpieczeństwa pracowników. Wręcz przeciwnie, traktat lizboński będzie oznaczał więcej praw dla pracowników.
Inni obserwatorzy, jak na przykład pani poseł Van Lancker, uważają, że dyrektywa dotycząca delegowania pracowników powinna zostać zmieniona. Ponownie powiedziałabym „nie”. Nie uważam, że należy to zrobić w pierwszym rzędzie. Moim zdaniem, podobnie zresztą uważa komisarz, który to zaproponował, najpierw powinniśmy dokładnie sprawdzić, czy dyrektywa dotycząca delegowania pracowników rzeczywiście jest wdrażana w praktyce oraz ocenić możliwości zastosowania zabezpieczenia przed dumpingiem społecznym w ramach obowiązujących przepisów.
Uważam również, że powinniśmy poczekać na odpowiedź państw członkowskich. W tym kontekście myślę przede wszystkim o sprawie Laval. W tej sprawie ostateczny wyrok nie został wydany w Szwecji i istnieje wiele aspektów tego wyroku, zarówno oczywista dyskryminacja przedsiębiorstw zagranicznych, których nie możemy wspierać, jak również niejasne informacje przekazywane tym przedsiębiorstwom. W Danii rząd powołał komitet roboczy, składający się z ekspertów w sprawach społecznych - zarówno ekspertów prawnych, jak i partnerów społecznych, który oceni, czy ostatnie orzeczenie harmonizuje z modelem duńskim, który opiera się na porozumieniu i który reguluje ustawodawstwo tylko w bardzo ograniczonym zakresie. Uważam, że dobrze by było poczekać na wyniki pracy tego komitetu. Komitet ten pracuje szybko i zakończy swoją pracę do czerwca.
Tak jak to często bywa w polityce, diabeł tkwi w szczegółach, i w związku z tym ważne jest zachowanie zrównoważonej postawy wobec tych kwestii. Minęło dopiero półtora roku od naszych dyskusji prowadzonych na forum Parlamentu na temat dyrektywy dotyczącej delegowania pracowników i rozpoczęcia konsultacji z naszymi partnerami społecznymi. Wszyscy powiedzieli, że dyrektywa jest dobra, ale w praktyce trudna do wdrożenia. Pracownicy nie znają wystarczająco dobrze swoich praw, a pracodawcy swoich obowiązków. W związku z tym doszliśmy do wniosku, że potrzebne są lepsze informacje i lepsza współpraca; właśnie z taką propozycją wychodzi też teraz pan, panie komisarzu. Na przykład zaproponowaliśmy również wykorzystanie agencji w Dublinie, która reprezentuje zarówno rządy, jak i partnerów społecznych, w celu rozwoju w tej dziedzinie dobrych praktyk. Chciałabym dowiedzieć się, co w tej kwestii dzieje się obecnie. Dobrze rozumiem lęk przed dumpingiem społecznym; uważam jednak, że w tej sprawie musimy postępować mądrze. Na ewentualną zmianę dyrektywy dotyczącej delegowania pracowników możemy długo czekać i w związku z tym istotne jest sprawdzenie wszystkich możliwości w celu zabezpieczenia podstaw elastycznych rynków pracy, jak na przykład duńskiego rynku pracy, zgodnie z obowiązującymi przepisami. Jest to kwestia zapewnienia tego, że tak naprawdę możemy posiadać elastyczne rynki pracy.
Orzeczenie nie będzie zagrażało prawu do podejmowania akcji protestacyjnych; jednakże w kwestiach konfliktowych powinna istnieć równowaga. Uważam, że ważne jest podkreślenie faktu, iż traktat lizboński wzmocni prawa pracowników i konieczna jest współpraca partnerów społecznych i rządów, niezależnie od przebiegających granic, w celu usprawnienia procesu legislacyjnego i bezspornego działania. Jest to droga naprzód!"@pl16
"Senhor Presidente, gostaria de agradecer a afirmação do Senhor Comissário. Ultimamente têm-se registado muitas reacções fortes a um número significativo de acórdãos do Tribunal de Justiça. Alguns observadores sentem, por causa do acórdão Laval, entre outros, que o Tratado de Lisboa deveria ser alterado e que o Tribunal de Justiça deveria ser contido. Gostaria de referir que isso corresponde a falhar no alcance do alvo e deve-se ao facto de haver pessoas de certos lados que gostariam de meter gravilha na engrenagem e fazer as pessoas acreditar que o Tratado de Lisboa poderá representar um problema para a segurança legal dos trabalhadores. Pelo contrário, o Tratado de Lisboa significa mais direitos para os trabalhadores.
Outros observadores, como a senhora deputada Van Lancker, acreditam que a Directiva relativa ao destacamento dos trabalhadores deveria ser alterada. Mais uma vez devo dizer que não concordo. Não creio que isso deveria ser feito numa primeira abordagem. Acredito antes, tal como o Comissário que o sugeriu, que devíamos primeiro desenvolver algum trabalho minucioso para verificar como a Directiva relativa ao destacamento dos trabalhadores está a ser implementado na prática e avaliar as possibilidades de adoptar salvaguardas contra o dumping social no quadro da legislação aplicável.
Também penso que deveríamos aguardar a reacção dos Estados-Membros. Neste contexto estarei, porventura, a pensar em particular no caso Laval. Não foi ainda proferido o acórdão final no caso Laval, na Suécia, e existem muito aspectos relacionados com este julgamento que não podemos apoiar, como seja a discriminação óbvia contra empresas estrangeiras e a informação pouco clara facultada à empresa em causa. Na Dinamarca o Governo criou um comité de trabalho constituído por peritos sociais, incluindo peritos jurídicos e parceiros sociais, que irá avaliar a forma como o último acórdão se conjuga com o modelo dinamarquês baseado em acordos e governado por legislação, mas apenas numa medida muito restrita. Penso que seria útil aguardar os resultados do trabalho deste comité. É um comité que trabalha com rapidez e que terá concluído o trabalho em Junho.
Como sucede com frequência na política, o diabo está no detalhe, pelo que importa manter uma atitude equilibrada em relação a estas questões. Há um ano e meio, apenas, tivemos um debate detalhado, aqui, no Parlamento acerca da Directiva relativa ao destacamento dos trabalhadores e realizámos um processo de consulta junto dos parceiros sociais. Todos afirmaram que a Directiva era positiva, mas difícil de implementar na prática. Os trabalhadores desconhecem os seus direitos e os empregadores possuem conhecimento insuficiente das suas obrigações. Por isso, a nossa conclusão é que existe necessidade de melhor informação e de melhor cooperação; é um aspecto que Vossa Excelência também propõe agora. Também propusemos, por exemplo, a utilização da agência de Dublin, que representa tanto os governos como os parceiros sociais, para o desenvolvimento de uma boa prática aplicável nesta área. Gostaria muito de ouvir o que se está a passar neste domínio. Compreendo perfeitamente o receio de algumas pessoas em relação ao dumping social; no entanto, penso que devemos lidar de modo sensato com esta questão. A alteração da Directiva relativa ao destacamento dos trabalhadores irá demorar imenso tempo, pelo que se torna importante analisar todas as possibilidades, de modo a garantir uma base para os mercados de trabalho flexíveis, como é o caso do mercado de trabalho dinamarquês, ao abrigo das regras aplicáveis. É uma questão de assegurar que conseguimos, efectivamente, ter mercados de trabalho flexíveis.
O direito a realizar acções colectivas não será ameaçado pelo acórdão; contudo, deve existir um equilíbrio relativamente às questões relacionadas com os conflitos. Penso ser importante enfatizar que os direitos dos trabalhadores serão reforçados através do Tratado de Lisboa e que tanto os parceiros sociais como os governos devem cooperar, independentemente dos limites, para que a legislação funcione melhor e sem atritos. É esse o caminho que devemos seguir!"@pt17
"Hr. formand! Jeg vil gerne sige tak til kommissæren for hans redegørelse. Der har jo været mange stærke reaktioner på en række domme fra Domstolen i den senere tid. Nogle iagttagere mener på baggrund af bl.a. Lavaldommen, at Lissabontraktaten skal ændres, og at man skal lægge bånd på Domstolen. Der vil jeg sige, at det er at skyde langt over målet, og at det skyldes, at man fra visse sider ønsker at putte grus i maskineriet og prøve at bilde folk ind, at Lissabontraktaten kan være et problem for lønmodtagernes retssikkerhed. Tværtimod betyder Lissabontraktaten større rettigheder for lønmodtagerne.
Andre iagttagere mener - ligesom Anne Van Lancker - at udstationeringsdirektivet skal ændres. Igen vil jeg sige nej. Det synes jeg ikke, at vi skal gøre som det første. Jeg mener, at vi, således som kommissæren har foreslået det, først skal lave et grundigt arbejde og se på, hvordan udstationeringsdirektivet faktisk gennemføres i praksis, og hvad mulighederne er for at sikre mod social dumping inden for rammerne af den gældende lovgivning.
Jeg mener også, at vi skal afvente medlemsstaternes reaktion. Her tænker jeg måske især på Lavaldommen. Den endelige dom er jo ikke faldet i Lavalsagen i Sverige, og der er mange aspekter af denne dom, både en klokkeklar diskrimination af udenlandske virksomheder, som vi ikke kan gå ind for, men også en uklar information til virksomheden. I Danmark er der igangsat et udvalgsarbejde af regeringen, hvor man samler eksperter på arbejdsmarkedet - juridiske eksperter og arbejdsmarkedets parter - for at undersøge, hvordan de seneste domme harmonerer med den danske model, som er aftalebaseret og kun i meget beskeden grad styret af lovgivning. Jeg mener, at det vil være nyttigt at se på, hvad dette udvalg kommer frem til. Det er et hurtigtarbejdende udvalg, der er færdig med sit arbejde i juni måned.
Som det ofte er i politik, ligger djævlen i detaljen, og derfor er det vigtigt, at vi bevarer en afbalanceret holdning til disse spørgsmål. Det er kun halvandet år siden, at vi sidst her i Parlamentet havde en grundig drøftelse om udstationeringsdirektivet, og vi foretog en høring af arbejdsmarkedets parter. Alle sagde, at direktivet er godt, men svært at bruge i praksis. Lønmodtagerne kender ikke deres rettigheder. Arbejdsgiverne kender ikke deres forpligtelser godt nok. Derfor var vores konklusion, at der er behov for bedre information og bedre samarbejde, sådan som De også, hr. kommissær, foreslår det nu. Vi foreslog også, at man f.eks. benyttede Dublinagenturet, der både repræsenterer regeringer og arbejdsmarkedets parter, til at udvikle god praksis på dette område. Jeg vil meget gerne høre, hvad der sker på dette område. Jeg forstår godt frygten for social dumping, men jeg mener, at vi skal håndtere dette spørgsmål klogt. Det vil tage lang tid, hvis udstationeringsdirektivet skal ændres, og derfor er det vigtigt, at vi afsøger alle muligheder for at sikre grundlaget for fleksible arbejdsmarkeder som det danske under de gældende regler. Det gælder om at sikre, at vi faktisk kan have fleksible arbejdsmarkeder.
Konfliktretten er ikke truet af de afsagte domme, men der skal være balance i tingene i forbindelse med en konflikt. Jeg synes, at det er vigtigt at understrege, at lønmodtagernes rettigheder styrkes i Lissabontraktaten, og at både arbejdsmarkedets parter og regeringerne på tværs af grænser må gå sammen om at få lovgivningen til at fungere bedre og til at fungere mere gnidningsfrit. Det er vejen frem!"@ro18
"Pán predsedajúci, rada by som poďakovala pánovi komisárovi za jeho vyhlásenie. V poslednej dobe iste došlo k mnohým ostrým reakciám na celý rad rozsudkov Súdneho dvora. Niektorým pozorovateľom, aj v súvislosti s rozsudkom vo veci Laval, sa zdá, že by Lisabonská zmluva mala byť pozmenená a že by mali byť obmedzené právomoci Súdneho dvora. Považujem to za prehnané označenie vyplývajúce z toho, že niektorí ľudia by radi pozastavili práce na zmluve a ľudom predhadzovali, že Lisabonská zmluva môže narušovať právnu istotu zamestnancov. Lisabonská zmluva pritom naopak prinesie zamestnancom rozšírenie ich práv.
Iní pozorovatelia, okrem iných napríklad aj pani Van Lanckerová, sa domnievajú, že smernice o vysielaní pracovníkov by mali byť pozmenené. Som znova proti. Nemyslím si, že by k tomu malo dôjsť v najbližšej dobe. Rovnako ako pán komisár, ktorý to navrhol, sa domnievam, že by sme mali najprv pozorne sledovať, ako je smernica o vysielaní pracovníkov v praxi realizovaná a posúdiť možnosti ochrany proti sociálnemu dampingu v rámci použiteľných právnych predpisov.
Rovnako sa domnievam, že by sme mali počkať na reakcie členských štátov. V tejto súvislosti myslím predovšetkým na prípad Laval. Vo veci doposiaľ nebol vo Švédsku vynesený konečný rozsudok, ale jestvuje rad aspektov, ktoré sa tohto rozsudku týkajú – predovšetkým viditeľná diskriminácia zahraničného podniku, ktorú nemôžeme podporovať, a takisto nejasnosť informácií, ktoré boli podniku poskytnuté. V Dánsku vytvorila vláda pracovný výbor sociálnych expertov (právnych expertov a sociálnych partnerov), ktorý posúdi súlad posledného rozsudku s dánskym modelom, ktorý je založený na dohode a právnymi predpismi sa riadi iba vo veľmi obmedzenej miere. Myslím si, že by bolo užitočné vyčkať na výsledky práce tohto výboru. Výbor pracuje rýchlo a svoju prácu skončí v júni.
V politike často rozhodujú drobnosti, a preto je nevyhnutné, aby sme si k týmto otázkam zachovali vyvážený prístup. Od podrobného prerokúvania smernice o vysielaní pracovníkov v Parlamente a konzultačného procesu so sociálnymi partnermi uplynulo len osemnásť mesiacov. Všetci hovorili, že smernica je dobrá, ale že je ťažké ju zavádzať do praxe. Zamestnanci dostatočne nepoznajú svoje práva a ani zamestnávatelia nepoznajú svoje povinnosti. Naším záverom preto je, že je nevyhnutná lepšia informovanosť a lepšia spolupráca, čo vy, pán komisár, teraz tiež navrhujete. Navrhovali sme tiež napríklad, aby bola využitá dublinská agentúra, ktorá zastupuje vlády aj sociálnych partnerov, s cieľom rozvinúť osvedčené postupy v tejto oblasti. Rada by som sa dozvedela, aká je situácia v tejto oblasti. Veľmi dobre chápem obavy zo sociálneho dampingu, domnievam sa však, že túto tému musíme riešiť s rozumom. Pokiaľ by smernica o vysielaní pracovníkov mala byť zmenená, bolo by to časovo náročné, a je preto dôležité, aby sme preverili všetky možnosti s cieľom zaistiť základ pre flexibilné trhy práce, ako je napríklad dánsky trh práce, v rámci použiteľných právnych predpisov. Ide o zabezpečenie toho, že skutočne môžeme mať flexibilný pracovný trh.
Právo na štrajk zamestnancov nebude rozsudkom obmedzené; mala by však existovať rovnováha týkajúca sa záležitostí spojených so spormi. Domnievam sa, že je nevyhnutné zdôrazniť, že práva zamestnancov budú Lisabonskou zmluvou posilnené a že sociálny partneri aj vlády musia spolupracovať bez ohľadu na hranice v záujme zlepšenia legislatívnej práce a bezkonfliktného fungovania. To je cesta vpred!"@sk19
"Gospod predsednik, komisarju se zahvaljujem za izjavo. Zagotovo je bilo na številne sodbe Evropskega sodišča v zadnjem času veliko burnih odzivov. Nekateri opazovalci menijo, da bi bilo treba, med drugim tudi zaradi sodbe Laval, spremeniti lizbonsko pogodbo in omejiti pristojnosti Evropskega sodišča. Hočem povedati, da je to pretiran ukrep in da je posledica dejstva, da bi nekatere strani želele pokvariti načrte in prepričati ljudi, da lahko lizbonska pogodba predstavlja težavo za pravno varnost zaposlenih. Ravno nasprotno, lizbonska pogodba bo zagotovila več pravic za zaposlene.
Drugi opazovalci, gospa Van Lancker na primer, menijo, da bi bilo treba direktivo o napotitvi delavcev spremeniti. Ponovno se ne strinjam. Mislim, da to sploh ni potrebno. Kot komisar, ki je to predlagal, menim, da bi morali najprej temeljito preučiti sedanje izvajanje direktive o napotitvi delavcev v praksi in oceniti, kakšne so možnosti za zaščito pred socialnim dampingom v okviru veljavne zakonodaje.
Mislim tudi, da bi morali počakati na odzive držav članic. S tem v zvezi razmišljam predvsem o primeru Laval. V primeru Laval na Švedskem pravnomočna sodba ni bila dosežena in v zvezi s to sodbo obstajajo različna mnenja, tako očitna diskriminacija tujih podjetij, ki je ne moremo podpreti, kot tudi posredovanje nejasnih informacij podjetjem. Na Danskem je vlada ustanovila delovni odbor, ki ga sestavljajo strokovnjaki s socialnega področja, tako pravni strokovnjaki kot socialni partnerji, in ki ocenjuje, v kolikšni meri je zadnja sodba usklajena z danskim modelom, ki temelji na sporazumih in ga le v zelo omejenem dosegu ureja zakonodaja. Mislim, da bi bilo koristno počakati na rezultat dela tega odbora. Odbor dela hitro in bo svoje delo končal do junija.
Kot se v politiki velikokrat zgodi, so največje težave v podrobnostih in zato je pomembno, da ohranimo uravnotežen odnos do teh vprašanj. Le pred letom in pol smo v Parlamentu natančno razpravljali o direktivi o napotitvi delavcev ter se posvetovali s socialnimi partnerji. Vsi so se strinjali, da je direktiva dobra, vendar da jo je težko izvajati v praksi. Delojemalci ne poznajo svojih pravic, delodajalci pa ne dovolj svojih obveznosti. Zato smo ugotovili, da sta potrebna boljše obveščanje in boljše sodelovanje, kar vi, gospod komisar, tudi zdaj predlagate. Predlagali smo tudi, da se v postopek vključi dublinska agencija, ki zastopa tako vlade kot socialne partnerje, da se na tem področju razvije dobra praksa. Želim vedeti, kaj se na tem področju dogaja. Dobro razumem strah pred socialnim dampingom, ampak kljub temu menim, da moramo to vprašanje obravnavati preudarno. Spreminjanje direktive o napotitvi delavcev bi bilo dolgotrajno in zato je pomembno, da raziščemo vse možnosti, da se v okviru veljavnih predpisov zagotovijo osnovni pogoji za prilagodljive trge dela, kot je danski trg dela. Gre za zagotavljanje, da dejansko lahko imamo prilagodljive trge dela.
Sodba ne bo ogrozila pravice do sindikalnih ukrepov, vendar bi morala biti vprašanja v zvezi s konflikti uravnotežena. Mislim, da je pomembno poudariti, da bo lizbonska pogodba okrepila pravice delojemalcev ter da morajo tako socialni partnerji kot vlade delati skupaj za boljše izvajanje zakonodaje in delovanje brez težav ne glede na omejitve. Tako bomo napredovali."@sl20
"Herr talman! Jag tackar kommissionsledamoten för hans anförande. Det har verkligen kommit många starka reaktioner på flera av EG-domstolens domar den senaste tiden. En del anser att man mot bakgrund av bland annat Lavaldomen bör ändra Lissabonfördraget och att EG-domstolen bör hållas tillbaka. Det tycker jag är överdrivet och ett resultat av att människor på båda sidor vill sätta käppar i hjulet och slå i folk att Lissabonfördraget kan äventyra arbetstagarnas rättssäkerhet. Tvärtom kommer Lissabonfördraget att ge arbetstagarna fler rättigheter.
Andra, som Anne Van Lancker, anser att utstationeringsdirektivet bör ändras. Återigen säjer jag nej. Jag anser inte att man bör ändra direktivet i första taget. Jag anser att vi först grundligt bör undersöka hur utstationeringsdirektivet genomförs i praktiken, såsom föreslagits av kommissionsledamoten, och utvärdera de möjligheter som den nuvarande lagstiftningen ger när det gäller skydd mot social dumpning.
Jag anser också att vi bör avvakta medlemsstaternas reaktion. I det avseendet tänker jag kanske framför allt på Lavalmålet. Detta mål har ännu inte fått något slutligt avgörande i Sverige, och det finns många aspekter som ska vägas in – såväl den uppenbara diskrimineringen av utländska företag, som vi inte kan stödja, men också den otydliga information företaget har fått. I Danmark har en arbetsgrupp tillsatts av regeringen, bestående av arbetsmarknadsexperter – både juridiskt sakkunniga och arbetsmarknadsparter – för att utvärdera hur den senaste domen överensstämmer med den danska modellen, som bygger på samförstånd och som bara i mycket begränsad omfattning regleras av lagstiftning. Jag anser att det vore bra att avvakta resultatet av gruppens arbete. Den arbetar snabbt och kommer att vara färdig i juni.
Som så ofta inom politiken är det detaljerna som kan ställa till problem, och det är därför viktigt att vi har en balanserad syn på de här frågorna. Det är bara ett och ett halvt år sedan vi hade en djupgående debatt i parlamentet om utstationeringsdirektivet och genomförde en samrådsprocess med arbetsmarknadens parter. Alla sa att det var ett bra direktiv, men svårt att genomföra i praktiken. Arbetstagarna är okunniga om sina rättigheter, och arbetsgivarna känner inte till sina skyldigheter tillräckligt väl. Vår slutsats är därför att det behövs bättre information och mer samarbete, vilket ni, herr kommissionsledamot, nu alltså föreslår. Vi har till exempel också föreslagit att man ska använda byrån i Dublin, där både regeringar och arbetsmarknadens parter finns representerade, för att utveckla en god praxis inom det här området. Jag vill mycket gärna höra vad som sker på det här området. Jag har stor förståelse för farhågorna om social dumpning, men jag anser att vi måste hantera den här frågan förnuftigt. Det kommer att ta lång tid om utstationeringsdirektivet måste ändras, och det är därför viktigt att vi undersöker alla möjligheter för att kunna lägga grunden för flexibla arbetsmarknader, såsom den danska arbetsmarknaden, inom ramen för gällande regler. Det handlar om att se till att vi faktiskt kan ha flexibla arbetsmarknader.
Rätten att vidta stridsåtgärder hotas inte av domen, men däremot bör det finnas en balans när det gäller frågor som rör konflikter. Jag anser att det är viktigt att understryka att arbetstagarnas rättigheter kommer att stärkas genom Lissabonfördraget och att såväl arbetsmarknadens parter som regeringarna måste samarbeta över gränserna för att lagstiftningen ska fungera bättre och mer friktionsfritt. Det är den vägen vi måste gå!"@sv22
|
| lpv:unclassifiedMetadata |
"A. Van Lancker"13
"Anne E. Jensen,"18,15,2
"Laval"13,12,12
"dumping"21,12
"for ALDE-Gruppen"18,15,2
|
Named graphs describing this resource:
The resource appears as object in 2 triples