Local view for "http://purl.org/linkedpolitics/eu/plenary/2007-09-26-Speech-3-019"

Predicate	Value (sorted: default)
rdf:type	lpv_eu:Speech6
dcterms:Date	"2007-09-26"^^xsd:date6
dcterms:Is Part Of	lp_eu:Imigraţie - Imigraţia legală - Priorităţile politice în cadrul luptei împotriva imigraţiei clandestine a resortisanţilor din ţările terţe (dezbatere)6
dcterms:Language	"en"^^xsd:language6
lpv:document identification number	"en.20070926.2.3-019"6
lpv:hasSubsequent	lp_eu:2007-09-26-Speech-3-0206
lpv:speaker	lp:Sir Graham Watson6
lpv:spoken text	"Mr President, what could better illustrate the need for a common European immigration policy than the case of the Tunisian fishermen? Everything about that tragic event – from the migrants on a rubber boat on the high seas, to the people smugglers who put them there and the authorities who jailed their rescuers – is testament to the failure of Europe’s approach to migration. With every human tragedy, during a desperate do-nothing decade, Liberals and Democrats have asked one simple question: how many people must perish before governments see that lifting the drawbridge of Fortress Europe serves nobody’s interests? Managing migration is as much in our interests as in the interests of those seeking our shores or prepared to die trying. While populism has propelled a policy forged in the furnace of fear, let us face the facts. Fact number one: over the next 20 years, Europe will lose 20 million workers – workers who staff our service industries and whose taxes fund services for our citizens. Fact number two: national governments are deterring the people Europe needs if we are to compete – indeed, to survive – in a cut-throat global market. Eighty-five per cent of the best brains go to America and Australia, put off by our bureaucracy, our bloody-mindedness and our barriers to free movement. Fact number three: of those migrants who reach Europe, only 3 in 20 are skilled; most are unskilled, desperate and dispossessed. Commissioner Frattini’s proposals address one half of this problem, building on Ms Hennis-Plasschaert’s ideas for a European Green Card to fill the skills gaps. But his ‘Blue Card’ plan has its own gaps: no mention, for example, of the workers that we need in the catering, healthcare or tourism sectors. It could address economic and demographic challenges if accompanied by free movement of workers from the new EU Member States, but it does little to counter the challenge of illegal migrants along our southern borders. Let us make no mistake: the Commission’s cosy calculation that we can take the best and leave the rest will not work. Pushed by poverty, hunger, squalor and war, people will keep crossing the Mediterranean whether they fit our criteria or not. Why? Because our agricultural and fisheries policies are out-pricing their products and raiding their natural resources. Of course we must patrol Europe’s borders. The Moreno Sánchez report is right to demand that Frontex be given the budget, the staff and the equipment needed to do its job – although suspending Gibraltar from Frontex, equivalent to leaving a hole in the fence, frankly beggars belief. Longer term, however, only a comprehensive EU policy that punishes the people smugglers, provides legal routes in and creates hope where there is despair can counter prevailing trends. The truth is we have only one choice in dealing with developing countries: we take their goods or we take their people. If we want to let fewer in, then we must help more at home, as Ms Gruber’s report rightly says. That is why the Portuguese Presidency must redouble its efforts to bring down Europe’s farm tariffs and bring Doha to a successful conclusion and why the Commission must develop a generous agenda for Africa, linking money and market opening to respect for human rights and the rule of law, to give people hope of a better life at home. Mr Lobo Antunes, Mr Frattini, hold your next Council meeting in the immigration hall on New York’s Ellis Island. Learn from our history of wandering westwards as you plan for the EU-Africa Summit in December. Migration will not go away: it is driven by the heady cocktail of despair and hope, it follows the law of supply and demand, but it has the capacity, if properly managed, to enrich and energise Europe."@en4
lpv:spokenAs	chair; ALDE (2004-07-20--2009-07-13)23 member; Conference of Presidents (2004-07-20--2009-07-13)23 member; Delegation for relations with the Korean Peninsula (2007-03-14--2009-07-13)23 substitute; Delegation for relations with the People's Republic of China (2007-03-14--2009-07-13)23 unknown; Liberal Democrat Party (2004-07-20--2009-07-13)23
lpv:translated text	"Vážený pane předsedající, co by mohlo objasnit potřebu společné evropské přistěhovalecké politiky více než případ tuniských rybářů? Vše, co souvisí s touto tragickou událostí – počínaje migranty v gumovém člunu na volném moři a konče pašeráky lidí, kteří je tam zavedli, a orgány, které uvěznily jejich zachránce – je jasným důkazem selhání evropského přístupu k migraci. V souvislosti s každou lidskou tragédií během tohoto desetiletí zoufalství a pasivity kladli liberálové a demokraté jedinou prostou otázku: kolik lidí musí ještě zahynout, než si vlády uvědomí, že zvedání padacího mostu pevnosti zvané Evropa nikomu neprospěje? Řízení migrace je v našem zájmu, zrovna tak jako v zájmu těch, kdo se snaží dosáhnout našich břehů nebo kdo jsou připraveni při tomto pokusu zemřít. Zatímco populismus prosazoval politiku ukutou v peci strachu, my se musíme postavit tváří v tvář skutečnosti. Skutečnost číslo jedna: během příštích 20 let ztratí Evropa 20 milionů pracovníků zaměstnaných v odvětví služeb, z jejichž daní se hradí služby našim občanům. Skutečnost číslo dvě: vnitrostátní vlády odrazují lidi, jež Evropa potřebuje v době, kdy máme konkurovat, vlastně přežít, na bezohledném celosvětovém trhu. Osmdesát pět procent nejlepších mozkových kapacit odchází do Ameriky a Austrálie, protože jsou znechuceni naší byrokracií, naší tvrdohlavostí a našimi překážkami volnému pohybu. Skutečnost číslo tři: pouze tři z dvaceti migrantů, kteří vstoupili na území Evropy, jsou kvalifikovaní; většina z nich nemá kvalifikaci, je zoufalá a byla připravena o majetek. Návrh pana komisaře Frattiniho se věnuje jen jedné polovině tohoto problému, přičemž se opírá o myšlenky paní Hennisové-Plasschaertové o vyplnění mezer v kvalifikaci prostřednictvím evropské zelené karty. Jeho samotný plán týkající se „modré karty“ má však mezery: například v něm nejsou uvedeni pracovníci, které potřebujeme v odvětví stravovacích služeb, zdravotní péče nebo cestovního ruchu. Tento plán by se mohl věnovat hospodářským a demografickým výzvám, pokud souvisí s volným pohybem pracovníků z nových členských států EU, ale jen v malé míře se věnuje boji proti výzvě týkající se nelegálních migrantů na našich jižních hranicích. Jedna věc je jistá: opatrnické odhady Komise, že můžeme vzít to nejlepší a zbytek nechat být, nebude fungovat. Lidé budou pod tlakem chudoby, hladu, špíny a válek nadále překračovat hranice Středozemí, ať již budou naše kritéria splňovat nebo ne. Proč? Protože naše politiky v oblasti zemědělství a rybolovu vyřazují v cenové konkurenci jejich výrobky a plení jejich přírodní zdroje. Musíme samozřejmě hlídat hranice Evropy. Ve zprávě pana Morena Sáncheze je právem uveden požadavek, aby byl agentuře Frontex poskytnut rozpočet, personál a vybavení potřebné k vykonávání této práce, i když se prostě nedá uvěřit tomu, že agentura Frontex byla zbavena odpovědnosti za oblast Gibraltaru, což je totéž jako nechat díru v plotě. S převládajícími trendy však z dlouhodobějšího pohledu může bojovat jedině taková komplexní politika EU, která trestá pašeráky lidí, zabezpečuje legální trasy a vytváří naději tam, kde je zoufalství. Pravdou je, že při řešení problémů souvisejících s rozvojovými zeměmi máme jen jednu možnost: buď si vezmeme jejich zboží nebo jejich obyvatele. Chceme-li umožnit menšímu počtu lidí, aby přišli, musíme pomoci většímu počtu lidí v jejich domovské zemi, jak je uvedeno ve zprávě paní Gruberové. Portugalské předsednictví musí proto zdvojnásobit své úsilí s cílem snížit celní poplatky pro evropské zemědělské subjekty a dovést jednání v Dohá k úspěšnému závěru, a Komise proto musí vypracovat velkorysý program pro Afriku, v jehož rámci se propojí finanční prostředky a otevřou se trhy, které budou dodržovat lidská práva a právní stát, aby tak dala lidem naději na lepší život v domovské zemi. Pane Lobo Antunesi, pane Frattini, uspořádejte další zasedání Rady v muzeu přistěhovalectví na newyorském ostrově Ellis Island. Poučte se z našich dějin o výpravách směrem na západ, o nichž chcete diskutovat na prosincové schůzce na nejvyšší úrovni EU – Afrika. Migrace nezmizí: je poháněna silným koktejlem zoufalství a naděje, řídí se zákonem nabídky a poptávky, ale má schopnost, je-li správně řízena, obohatit Evropu a dodat jí energii."@cs1 "Hr. formand! Hvad kunne bedre illustrere behovet for en fælles europæisk indvandringspolitik end tilfældet med de tunesiske fiskere? Alt ved denne tragiske hændelse - fra indvandrerne i en gummibåd på åbent hav til menneskesmuglerne, der anbragte dem der, og myndighederne, der satte deres redningsmænd i fængsel - bærer vidnesbyrd om, at Europas tilgang til indvandring har slået fejl. Med hver ny menneskelig tragedie gennem et desperat årti, hvor man ikke har gjort noget, har de liberale og demokraterne stillet ét enkelt spørgsmål: Hvor mange mennesker skal gå til grunde før regeringerne indser, at det ikke er i nogens interesse at trække vindebroen til Fort Europa op? At forvalte indvandringen er lige så meget i vores interesse som i de menneskers, der søger vores kyster eller er parat til dø under forsøget. Mens populismen har drevet en politik, der er smedet i frygtens esse, så lad os se kendsgerningerne i øjnene. Første kendsgerning: I de næste 20 år vil Europa miste 20 millioner arbejdstagere - arbejdstagere, der bemander vores serviceindustrier, og hvis skatter finansierer serviceydelserne til vores borgere. Anden kendsgerning: De nationale regeringer afskrækker de mennesker, som Europa har behov for, hvis vi skal kunne konkurrere - ja, overleve - på et globalt marked med en morderisk konkurrence. 85 % af de bedste hjerner går til Amerika eller Australien, frastødt af vores bureaukrati, vores uvenlighed og vores barrierer for fri bevægelse. Kendsgerning nummer tre: Af de indvandrere, der når Europa, er kun tre ud af 20 uddannede; de fleste er ufaglærte, desperate og uden ejendele. Hr. Frattinis forslag tager fat på halvdelen af dette problem, idet det bygger på fr. Hennis-Plasschaerts idé om et europæisk grønkort, der skal fylde kløften med mangel på kvalifikationer. Men "blåkortsplanen" har sine egne kløfter - der siges f.eks. ikke noget om de arbejdstagere, vi behøver i restaurations-, sundheds- og turistsektorerne. Den kunne tage fat på de økonomiske og demografiske udfordringer, hvis den blev ledsaget af fri bevægelighed for arbejdstagere fra de nye EU-medlemsstater, men den gør ikke meget for at modvirke udfordringen fra de illegale indvandrere langs vores sydkyst. Lad os være helt klare over følgende: Kommissionens afslappede idé om, at vi kan tage de bedste og lade resten gå, virker ikke. Drevet af fattigdom, sult, elendighed og krig vil folk blive ved med at krydse Middelhavet, hvad enten de passer til vores kriterier eller ikke. Hvorfor? Fordi vores landbrugs- og fiskeripolitik underbyder deres produkter og driver rovdrift på deres naturressourcer. Naturligvis må vi afpatruljere Europas grænser. Moreno Sánchez-betænkningen gør ret i at forlange, at Frontex skal have det budget, det personale og det udstyr, som de behøver for at gøre deres arbejde - selv om det at suspendere Gibraltar fra Frontex, hvilket svarer til at lade et hul i gærdet stå åbent, faktisk er helt utroligt. På længere sigt er det imidlertid kun en omfattende EU-politik, som straffer menneskesmuglerne, skaber legale veje ind, og skaber håb, hvor der er fortvivlelse, der kan modvirke den nuværende tendens. Sandheden er, at vi kun har ét valg i vores forhold til udviklingslandene: Enten tager vi deres varer, ellers tager vi deres befolkning. Hvis vi vil have færre ind, så må vi hjælpe flere hjemme, som det så rigtigt står i fr. Grubers betænkning. Det er grunden til, at det portugisiske formandskab må fordoble sine anstrengelser for at bringe Europas told på landbrugsprodukter ned og føre Doha frem til en succesrig afslutning, og grunden til, at Kommissionen må udvikle en generøs dagsorden for Afrika, sådan at penge og markedsåbninger bliver forbundet med respekt for menneskerettighederne og lov og orden, så folk får håb om et bedre liv hjemme. Hr. Lobo Antunes, hr. Frattini, hold Deres næste rådsmøde i indvandrerhallen på Ellis Island i New York. Lær af vores historie om at vandre vestpå, når De planlægger EU-Afrika-topmødet i december. Indvandringen vil ikke forsvinde; den er drevet af en berusende cocktail af fortvivlelse og håb. Den følger loven om udbud og efterspørgsel, men den kan, hvis den håndteres ordentligt, berige Europa og tilføre det ny energi."@da2 ". Herr Präsident! Was könnte die Notwendigkeit einer gemeinsamen europäischen Einwanderungspolitik besser belegen als der Fall der tunesischen Fischer? Alles was man über dieses tragische Geschehen weiß – von den Migranten auf einem Schlauchboot auf hoher See bis zu den Menschenschmugglern, die sie darauf verfrachteten, und den Behörden, die ihre Retter einsperrten –, zeugt vom Scheitern der europäischen Migrationspolitik. Bei jeder menschlichen Tragödie in einem hoffnungslosen Jahrzehnt des Nichtstuns haben Liberale und Demokraten eine einfache Frage gestellt: Wie viele Menschen müssen umkommen, ehe die Regierungen einsehen, dass eine hochgezogene Zugbrücke zur Festung Europa niemandem dienlich ist? Die Migration in den Griff zu bekommen, liegt genauso in unserem Interesse wie im Interesse derer, die an unsere Küsten gelangen wollen oder die für diesen Versuch den Tod in Kauf nehmen. Während der Populismus eine im Feuer der Angst geschmiedete Politik vorangetrieben hat, sollten wir lieber den Tatsachen ins Auge blicken. Tatsache Nr. 1: In den kommenden zwanzig Jahren wird Europa zwanzig Millionen Arbeitskräfte verlieren – Arbeitskräfte, die in unseren Dienstleistungsbranchen tätig sind und mit deren Steuern Dienstleistungen für unsere Bürgerinnen und Bürger finanziert werden. Tatsache Nr. 2: Die nationalen Regierungen verschrecken die Menschen, die Europa braucht, wenn wir auf einem unbarmherzigen globalen Markt bestehen – ja, überleben – wollen. 85 % der klügsten Köpfe, denen unsere Bürokratie, unsere Sturheit und unsere der Freizügigkeit entgegenstehenden Hindernisse verleidet sind, wandern nach Amerika und Australien aus. Tatsache Nr. 3: Unter zwanzig Migranten, die Europa erreichen, finden sich nur drei Fachkräfte; die meisten sind ungelernt, verzweifelt und mittellos. Die Vorschläge von Kommissar Frattini sprechen dieses Problem nur zur Hälfte an, indem sie auf Frau Hennis-Plasschaerts Vorstellungen von einer europäischen Green Card aufbauen, mit der die Bildungslücken ausgefüllt werden sollen. Aber dieser Plan einer Blue Card weist selbst Lücken auf: Kein Wort zum Beispiel von jenen Arbeitnehmern, die wir im Gastgewerbe, im Gesundheitssektor oder im Fremdenverkehr benötigen. Er könnte auf wirtschaftliche und demografische Herausforderungen eingehen, wenn das begleitet wäre von der Freizügigkeit von Arbeitnehmern aus den neuen Mitgliedstaaten, doch er unternimmt wenig, um der Herausforderung illegaler Migranten an unseren Südgrenzen zu begegnen. Begehen wir keinen Fehler: Die Kommission macht es sich bequem, wenn sie meint, wir könnten für uns das Beste herausnehmen und den Rest übrig lassen. Diese Rechnung wird nicht aufgehen. Getrieben von Armut, Hunger, Elend und Krieg, werden die Menschen das Mittelmeer überqueren, ob sie nun unseren Kriterien entsprechen oder nicht. Und warum? Weil wir mit unserer Agrar- und Fischereipolitik ihre Produkte preislich unterbieten und ihre natürlichen Ressourcen plündern. Natürlich müssen wir an Europas Grenzen patrouillieren. Zu Recht fordert der Bericht Moreno Sánchez, dass man Frontex mit dem erforderlichen Budget, dem Personal und der Ausrüstung ausstattet, damit die Agentur ihre Arbeit tun kann – wiewohl die Herausnahme Gibraltars aus Frontex, womit der Zaun quasi ein Loch erhält, offen gestanden, nicht zu glauben ist. Längerfristig indes kann den derzeitigen Tendenzen nur mit einer umfassenden EU-Politik begegnet werden, die Menschenschmuggler bestraft, legale Einwanderungsrouten vorsieht und Hoffnung weckt, wo heute Verzweiflung herrscht. In Wahrheit haben wir nur eine Möglichkeit des Umgangs mit den Entwicklungsländern: Entweder wir nehmen ihre Waren, oder wir nehmen ihre Menschen. Wenn wir weniger hereinlassen wollen, müssen wir ihnen zu Hause helfen, wie es in Frau Grubers Bericht richtig heißt. Deshalb muss die portugiesische Ratspräsidentschaft ihre Bemühungen verstärken und die landwirtschaftlichen Zölle senken sowie Doha zu einem erfolgreichen Abschluss bringen; deshalb muss die Kommission eine großzügige Agenda für Afrika ausarbeiten, in der Geld und Marktöffnung mit der Achtung der Menschenrechte mit Rechtsstaatlichkeit verbunden werden, um den Menschen die Hoffnung auf ein besseres Leben in der Heimat zu vermitteln. Herr Lobo Antunes, Herr Frattini, halten Sie Ihre nächste Ratstagung in der Einwanderungshalle auf Ellis Island in New York ab. Lernen Sie aus unserer Geschichte der Auswanderung nach Westen, wenn Sie sich auf den EU-Afrika-Gipfel im Dezember vorbereiten. Die Migration wird nicht aufhören: Sie wird angetrieben von dem berauschenden Cocktail aus Verzweiflung und Hoffnung, sie folgt dem Gesetz von Angebot und Nachfrage, aber sie birgt, sofern man sie richtig im Griff hat, das Potenzial in sich, Europa zu bereichern und voranzubringen."@de9 ". Κύριε Πρόεδρε, τίποτα δεν μπορεί να καταδείξει καλύτερα την ανάγκη για μια κοινή ευρωπαϊκή μεταναστευτική πολιτική από την περίπτωση των τυνήσιων ψαράδων. Όλες οι πτυχές του τραγικού αυτού περιστατικού –από τους μετανάστες σε φουσκωτές λέμβους στα ανοιχτά του πελάγους, μέχρι τους μεταφορείς λαθρομεταναστών που τους έβαλαν σε αυτές και τις αρχές που φυλάκισαν τους σωτήρες τους– μαρτυρούν την αποτυχία της προσέγγισης που έχει υιοθετήσει η Ευρώπη στο θέμα της μετανάστευσης. Κάθε φορά που προέκυπταν παρόμοιες ανθρώπινες τραγωδίες, στη διάρκεια μιας δεκαετίας απελπιστικής αδράνειας, οι Φιλελεύθεροι και Δημοκράτες έθεταν το απλό ερώτημα: Πόσοι άνθρωποι χρειάζεται να χάσουν τη ζωή τους, προτού να αντιληφθούν οι κυβερνήσεις ότι το να κλείνουν τις πύλες του «Φρουρίου Ευρώπη» δεν εξυπηρετεί τα συμφέροντα κανενός; Η διαχείριση της μετανάστευσης είναι τόσο προς το δικό μας συμφέρον όσο και προς το συμφέρον όλων όσων πασχίζουν να εισέλθουν στο έδαφός μας ή είναι αποφασισμένοι να πεθάνουν στην προσπάθειά τους αυτή. Καθώς ο λαϊκισμός έχει γεννήσει μια πολιτική ριζωμένη στον φόβο, είναι καιρός να εξετάσουμε τα πραγματικά στοιχεία που διαμορφώνουν την κατάσταση. Στοιχείο πρώτο: Τα επόμενα 20 χρόνια, η Ευρώπη θα χάσει 20 εκατομμύρια εργαζομένους – εργαζομένους οι οποίοι στελεχώνουν τη βιομηχανία υπηρεσιών μας και οι φόροι των οποίων χρηματοδοτούν υπηρεσίες για τους πολίτες μας. Στοιχείο δεύτερο: Οι εθνικές κυβερνήσεις θέτουν φραγμούς στους ανθρώπους που χρειάζεται η Ευρώπη προκειμένου να συναγωνιστεί –για την ακρίβεια, να επιβιώσει– στην εξοντωτική παγκόσμια αγορά. Ογδόντα πέντε τοις εκατό των καλύτερων διανοιών καταφεύγουν στην Αμερική και την Αυστραλία, απωθούμενοι από τη γραφειοκρατία μας, τη δυστροπία μας και τους φραγμούς που θέτουμε στην ελεύθερη κυκλοφορία. Στοιχείο τρίτο: Από όσους μετανάστες φτάνουν στην Ευρώπη, μόνον οι 3 στους 20 αποτελούν ειδικευμένο εργατικό δυναμικό· οι περισσότεροι είναι ανειδίκευτοι, απελπισμένοι και απόκληροι. Οι προτάσεις του Επιτρόπου Frattini αντιμετωπίζουν το ήμισυ του προβλήματος, καθώς εκκινούν από τις ιδέες της κ. Hennis-Plasschaert για μια ευρωπαϊκή πράσινη κάρτα για την κάλυψη των κενών όσον αφορά το ειδικευμένο εργατικό δυναμικό. Αυτό όμως το σχέδιο της «μπλε κάρτας» του παρουσιάζει το ίδιο ορισμένα κενά: δεν γίνεται μνεία, για παράδειγμα, στους εργαζόμενους που χρειαζόμαστε στους τομείς της εστίασης, της περίθαλψης ή του τουρισμού. Θα μπορούσε να αντιμετωπίσει οικονομικές και δημογραφικές προκλήσεις εάν συνοδευόταν από την ελεύθερη κυκλοφορία των εργαζομένων από τα νέα κράτη μέλη της ΕΕ, ωστόσο δεν συμβάλλει αρκετά στην αντιμετώπιση της πρόκλησης των λαθρομεταναστών στα νότια σύνορά μας. Ας μην απατώμεθα: οι βολικοί υπολογισμοί της Επιτροπής, σύμφωνα με τους οποίους μπορούμε να επιλέγουμε μόνον τους καλύτερους και να αποφεύγουμε τους υπολοίπους, δεν θα τελεσφορήσουν. Ωθούμενοι από την ανέχεια, την πείνα, την εξαθλίωση και τον πόλεμο, άνθρωποι θα εξακολουθήσουν να διασχίζουν τη Μεσόγειο, είτε ανταποκρίνονται στα κριτήριά μας είτε όχι. Γιατί; Διότι οι πολιτικές που εφαρμόζουμε στους τομείς της γεωργίας και της αλιείας υποτιμούν τα προϊόντα τους και λεηλατούν τους φυσικούς τους πόρους. Βεβαίως και πρέπει να περιπολούμε τα σύνορα της Ευρώπης. Η έκθεση Moreno Sánchez δικαίως απαιτεί να διατεθούν στον Οργανισμό Διαχείρισης Εξωτερικών Συνόρων ο προϋπολογισμός, το προσωπικό και ο εξοπλισμός που απαιτούνται για το έργο του – μολονότι η εξαίρεση του Γιβραλτάρ από τον Οργανισμό, σαν να αφήνουμε μια τρύπα στον φράχτη, είναι πραγματικά ακατανόητη. Πλέον μακροπρόθεσμα, ωστόσο, μόνο μια συνολική πολιτική της ΕΕ που να τιμωρεί τους μεταφορείς λαθρομεταναστών, να παρέχει νόμιμους διαύλους και να γεννά ελπίδα όπου επικρατεί απελπισία, μπορεί να αντιστρέψει την κυρίαρχη τάση. Η αλήθεια είναι ότι έχουμε μόνο μία επιλογή ως προς τις αναπτυσσόμενες χώρες: είτε δεχόμαστε τα αγαθά τους είτε δεχόμαστε τους ανθρώπους τους. Εάν επιθυμούμε να εισέρχονται λιγότεροι, τότε πρέπει να τις βοηθήσουμε περισσότερο στο εσωτερικό τους, όπως αναφέρεται ορθώς στην έκθεση της κ. Gruber. Γι’ αυτό η πορτογαλική Προεδρία οφείλει να εντείνει τις προσπάθειές της για μείωση των ευρωπαϊκών δασμών στα γεωργικά προϊόντα και να οδηγήσει σε επιτυχή έκβαση την Ντόχα, η δε Επιτροπή οφείλει να σχεδιάσει μια γενναιόδωρη ημερήσια διάταξη για την Αφρική, συνδέοντας τα χρήματα και το άνοιγμα της αγοράς με τον σεβασμό των ανθρωπίνων δικαιωμάτων και το κράτος δικαίου, έτσι ώστε να προσφερθεί στους ανθρώπους αυτούς η ελπίδα για μια καλύτερη ζωή στην πατρίδα τους. Κύριε Lobo Antunes, κύριε Frattini, πραγματοποιήστε την επόμενη σύνοδο του Συμβουλίου στον χώρο υποδοχής των μεταναστών της νήσου Έλλις της Νέας Υόρκης. Διδαχθείτε από την ιστορία της μετανάστευσής μας προς τα δυτικά καθώς σχεδιάζετε τη σύνοδο κορυφής ΕΕ-Αφρικής τον Δεκέμβριο. Η μετανάστευση δεν θα εκλείψει: την προκαλεί το ξέφρενο μείγμα απελπισίας και ελπίδας, ακολουθεί τον νόμο της προσφοράς και της ζήτησης, όμως έχει τη δυνατότητα, εάν τύχει κατάλληλης διαχείρισης, να εμπλουτίσει και να ζωογονήσει την Ευρώπη."@el10 "Señor Presidente, ¿qué mejor ilustración de la necesidad de una política europea común de inmigración que el caso de los pescadores tunecinos? Todo lo relativo a este trágico suceso – desde los emigrantes en un bote de goma en alta mar hasta los traficantes de personas que les pusieron allí y las autoridades que encarcelaron a sus rescatadores – testimonia el fracaso de la estrategia europea en materia de inmigración. Cada vez que ocurría una tragedia humana, durante una década terrible de pasividad, los liberales y los demócratas han hecho una sencilla pregunta: ¿cuántas personas deben morir antes de que los Gobiernos comprendan que alzar el puente levadizo del castillo europeo no sirve a los intereses de nadie? Gestionar la inmigración nos interesa a nosotros tanto como a los que intentan llegar a nuestras orillas y están dispuestos a morir en ese intento. Mientras que el populismo ha impulsado una política forjada en la fragua del miedo, nosotros deberíamos enfrentarnos a los hechos. Hecho número uno: a lo largo de los próximos 20 años Europa perderá 20 millones de trabajadores – unos trabajadores que hacen funcionar nuestros sectores de servicios y cuyos impuestos financian los servicios prestados a nuestros ciudadanos. Hecho número dos: los gobiernos nacionales están disuadiendo a las personas que Europa necesita para competir – en realidad, para sobrevivir – en un mercado global despiadado. El 85 % de los mejores cerebros emigran a América o a Australia, desanimados por nuestra burocracia, nuestra ruindad y nuestras barreras a la libre circulación. Hecho número tres: de los inmigrantes que llegan a Europa, sólo tres de cada veinte están cualificados; la mayoría de ellos carecen de formación, de bienes y de esperanza. Las propuestas del Comisario Frattini solamente abordan la mitad del problema, retomando las ideas de la señora Hennis-Plasschaert de una carta verde europea para superar la carencia de trabajadores cualificados. Pero esta «carta azul» tiene sus propias carencias: no se mencionan, por ejemplo, los trabajadores que necesitamos en los sectores de restauración, asistencia sanitaria y turismo. Podría servir para hacer frente a los retos económicos y demográficos si fuese acompañada de la libre circulación de los trabajadores de los nuevos Estados miembros de la UE, pero sirve de poco a la hora de resolver el problema de los inmigrantes ilegales en nuestras fronteras meridionales. No nos equivoquemos: la cómoda suposición de la Comisión de que podremos quedarnos con los mejores y descartar a los demás no funcionará. Empujados por la pobreza, el hambre, la miseria y la guerra, la gente seguirá cruzando el Mediterráneo, se ajusten o no a nuestros criterios. ¿Por qué? Porque nuestras políticas agrícolas y pesqueras están hundiendo los precios de sus productos y esquilmando sus recursos naturales. Es evidente que debemos patrullar las fronteras de Europa. El informe Moreno Sánchez tiene razón al pedir que se conceda a Frontex el presupuesto, personal y equipamiento necesarios para realizar su trabajo – aunque eliminar a Gibraltar de Frontex equivale a dejar un hueco en la valla, y francamente es una quimera. A largo plazo, sin embargo, sólo una política comunitaria integral que castigue a los traficantes de personas, cree instrumentos legales y ofrezca esperanza a los desesperados podrá contrarrestar las tendencias actuales. La verdad es que tenemos tan sólo una opción respecto a los países en desarrollo: o admitimos sus productos o admitimos a su gente. Si queremos que no entren tantos, tendremos que prestarles una mayor ayuda en su propio país, como bien dice el informe de la señora Gruber. Éste es el motivo por el que la Presidencia portuguesa deberá redoblar sus esfuerzos para rebajar los aranceles agrícolas europeos y para hacer que concluya con éxito la ronda de Doha, y el motivo por el que la Comisión tendrá que elaborar un programa generoso para África, vinculando las ayudas financieras y la apertura de los mercados al respeto por los derechos humanos y por el Estado de Derecho, con el fin de que las personas tengan la esperanza de una vida mejor en su patria. Señor Lobo Antunes, señor Frattini, celebren ustedes su próxima reunión del Consejo en la sala de inmigración de Ellis Island, en Nueva York. Aprovechen las lecciones de nuestra historia de emigraciones hacia el oeste, cuando estén preparando la cumbre UE-África de diciembre. La inmigración no desaparecerá: está impulsada por una mezcla intoxicante de desesperación y de esperanza, obedece a la ley de la oferta y la demanda, pero si fuese gestionada adecuadamente podría enriquecer y dinamizar a Europa."@es21 ". Härra juhataja, mis võiks veel paremini illustreerida vajadust Euroopa ühise sisserändepoliitika järele kui Tuneesia kalurite juhtum? Kõik selle traagilise sündmuse juures – alates rändajatest kummipaadis avamerel kuni inimkaubitsejateni, kes nad selleni viisid ja võimudeni, kes nende päästjad vangi panid – annab tunnistust sellest, et Euroopas on sisserände käsitlus läbi kukkunud. Iga inimliku tragöödia puhul sellel meeleheitlikul mittemidagitegemise kümnendil küsisid liberaalid ja demokraadid ühe lihtsa küsimuse: mitu inimest peab hukka saama enne, kui valitsused näevad, et Euroopa kindluse silla ülestõmbamine ei teeni kellegi huve? Rände planeerimine on samapalju meie huvides, kui nende huvides, kes meie kaldaid otsivad ja on valmis seda tehes surema. Kui populism on käivitanud poliitika, mis on sepistatud hirmu sulatusahjus, siis vaadakem meie tõele näkku. Esimene fakt: järgmise 20 aasta jooksul kaotab Euroopa 20 miljonit töötajat – inimesed, kes töötavad meie teenustesektoris ja kelle maksud rahastavad meie kodanikele osutatavaid teenuseid. Teine fakt: liikmesriikide valitsused hirmutavad tagasi inimesed, keda Euroopa vajab, kui me tahame kõrilõikajalikul maailmaturul konkurentsi pakkuda – tegelikult isegi ellu jääda. 85% parimatest ajudest läheb Ameerikasse ja Austraaliasse, neid heidutavad meie bürokraatia, põikpäisus ja piirangud vabale liikumisele. Kolmas fakt: nendest sisserändajatest, kes Euroopasse jõuavad, omab kvalifikatsiooni vaid kolm inimest 20st; enamik on oskusteta, meeleheitel ja varatud. Volinik Frattini ettepanekud käsitlevad probleemi üht poolt, arendades edasi proua Hennis-Plasschaerti ideesid luua Euroopa roheline kaart puuduolevate oskustööliste leidmiseks. Kuid tema „sinise kaardi“ kaval on ka omad puudused: näiteks ei ole mainitud töötajaid, keda meil on vaja toitlustuse, tervishoiu ja turismi sektorisse. See võiks leevendada majanduslikke ja demograafilisi probleeme, kui sellega kaasneks töötajate vaba liikumine ELi uutest liikmesriikidest, kuid sellest on vähe kasu ebaseaduslike sisserändajate probleemi lahendamiseks meie lõunapiiridel. Seda võin ma teile kinnitada, et komisjoni mugav arvestus, et me võtame vastu parimad ja teisest keeldume, ei toimi. Kannustatuna vaesusest, viletsusest ja sõjast jätkavad inimesed Vahemere ületamist olenemata sellest, kas nad vastavad meie kriteeriumidele või mitte. Miks? Sest nende toodete hinnad ei suuda konkureerida meie põllumajandus- ja kalanduspoliitikaga ja me teeme röövretki nende loodusvaradele. Loomulikult tuleb meil Euroopa piiridel patrullida. Moreno Sáncheze raportis nõutakse õigusega, et Frontexile antaks töötamiseks vajalik eelarve, töötajad ja varustus – kuigi seda, et Gibraltar Frontexilt ära võetaks, mis oleks sama kui jätta aia sisse auk, on ausalt öeldes raske uskuda. Pikas perspektiivis suudab valitsevatele suundumustele siiski vastu panna vaid terviklik ELi poliitika, mis karistab inimkaubitsejaid, loob seaduslikke kanaleid ja lootusetuse asemele lootust. Tegelikkuses on meil arenguriikide kohtlemisel vaid üks valik: me kas võtame nende kaubad või nende inimesed. Kui me tahame vähem sisse lubada, siis tuleb meil neid rohkem aidata kodus, nagu proua Gruber õigesti ütleb. Seepärast peabki Portugal eesistujana kahekordistama oma jõupingutusi, et alandada Euroopa põllumajanduse tariife ja viia Doha läbirääkimiste voor eduka lõpuni ning komisjon peab koostama Aafrikale helde tegevuskava, mis ühendab raha ja turu avatuse austusega inimõiguste ja õigusriigi vastu, et anda inimestele lootus paremale elule oma kodus. Härra Lobo Antunes, härra Frattini, te pidage oma järgmine nõukogu kohtumine immigratsiooni saalis Ellis Islandil New Yorgis. Õppige meie enda väljarändamisest läände, mida te kavatsete ELi-Aafrika tippkohtumisel detsembris käsitleda. Ränne ei kao kuskile – seda kannustab joovastav kokteil lootusetusest ja lootusest, see järgib pakkumise ja nõudluse seadusi, kuid õige juhtimise korral võib see Euroopat rikastada ja ergutada."@et5 "Arvoisa puhemies, mikä voisi paremmin havainnollistaa yhteisen eurooppalaisen maahanmuuttopolitiikan tarvetta kuin tunisialaisten kalastajien tapaus? Kaikki tähän traagiseen tapaukseen liittyvä – siirtolaiset kumiveneessä avomerellä, ihmisten salakuljettajat, jotka veivät heidät sinne, ja viranomaiset, jotka vangitsivat siirtolaisten pelastajat – on osoitusta Euroopan siirtolaisia koskevan lähestymistavan epäonnistumisesta. Jokaisen inhimillisen tragedian kohdalla, epätoivoisen tekemättömyyden vuosikymmenen ajan, liberaalit ja demokraatit ovat kysyneet yhtä yksinkertaista kysymystä: kuinka monen ihmisen täytyy menehtyä, ennen kuin hallitukset tajuavat, ettei Euroopan linnoituksen laskusillan nostaminen palvele kenenkään etuja? Siirtolaisuuden hallinta on yhtä lailla meidän etujemme mukaista kuin niiden, jotka pyrkivät rannoillemme tai ovat valmiita kuolemaan sitä yrittäessään. Populismi on saanut liikkeelle pelon ahjossa taotun politiikan; kohdatkaamme sen sijaan tosiasiat. Tosiasia numero yksi: seuraavien 20 vuoden kuluessa Eurooppa menettää 20 miljoonaa työntekijää – työntekijöitä, jotka miehittävät palvelualojamme ja joiden verot rahoittavat kansalaistemme palveluja. Tosiasia numero kaksi: kansalliset hallitukset karkottavat ihmisiä, joita Eurooppa tarvitsee kilpaillakseen – itse asiassa selviytyäkseen – armottomilla maailmanlaajuisilla markkinoilla. Parhaista osaajista 85 prosenttia lähtee Amerikkaan ja Australiaan; heitä ärsyttää byrokratiamme, uppiniskaisuutemme ja vapaalle liikkumiselle asettamamme esteet. Tosiasia numero kolme: Eurooppaan pääsevistä siirtolaisista vain kolme kahdestakymmenestä on ammattitaitoisia; useimmat ovat ammattitaidottomia, epätoivoisia ja riistettyjä. Komission jäsenen Frattinin ehdotukset koskevat yhtä puolta tästä ongelmasta. Ne perustuvat Jeanine Hennis-Plasschaertin ajatuksiin eurooppalaisesta vihreästä kortista, jonka avulla täytettäisiin osaamisen aukkoja. Tässä suunnitelmassa ”sinisestä kortista” on kuitenkin omat aukkonsa: ei esimerkiksi mainintaa työntekijöistä, joita tarvitsemme ateriapalvelujen alalla, terveydenhoidossa tai matkailualalla. Sillä voitaisiin puuttua taloudellisiin ja demografisiin haasteisiin, jos siihen liitettäisiin EU:n uusista jäsenvaltioista lähtöisin olevien työntekijöiden vapaa liikkuminen, mutta sillä ei juurikaan vastata etelärajoillemme pyrkivien laittomien maahanmuuttajien muodostamaan haasteeseen. Meidän ei pidä tehdä virhettä: komission mukava laskutoimitus, jonka mukaan voimme ottaa parhaat ja jättää muut, ei toimi. Köyhyyden, nälän, kurjuuden ja sodan ahdistamat ihmiset ylittävät tulevaisuudessakin Välimeren, täyttävät he sitten ehtomme tai eivät. Miksi? Koska meidän maatalous- ja kalastuspolitiikkamme hinnoittelevat heidän tuotteensa ulos ja rosvoavat heidän luonnonvaransa. Totta kai meidän on valvottava Euroopan rajoja. Javier Moreno Sánchez on mietinnössään oikeassa vaatiessaan, että Frontexille annetaan talousarvio, henkilökunta ja välineet, joiden avulla se voi hoitaa työnsä – vaikkakin Gibraltarin jättäminen Frontexin toiminta-alueen ulkopuolelle, mikä vastaa reiän jättämistä aitaan, on suoraan sanottuna uskomatonta. Pidemmällä aikavälillä kuitenkin vain kokonaisvaltainen EU:n politiikka, joka rankaisee ihmisten salakuljettajia, tarjoaa laillisia sisääntuloreittejä ja luo toivoa epätoivon keskelle, voi vastata vallitseviin suuntauksiin. Totuus on, että meillä on vain yksi vaihtoehto kehittyvien maiden kohtelemisessa: otamme joko niiden tavarat tai niiden ihmiset. Jos haluamme päästää harvempia sisään, meidän on autettava useampia kotona, kuten Lilli Gruberin mietinnössä syystä sanotaan. Siksi puheenjohtajavaltion Portugalin on lisättävä ponnistelujaan vähentääkseen Euroopan maataloustukia ja saadakseen Dohan neuvottelut onnistuneesti päätökseen, ja siksi komission on laadittava Afrikkaa varten runsaskätinen ohjelma, jossa yhdistetään raha ja markkinoiden avaaminen ihmisoikeuksien ja laillisuusperiaatteen kunnioittamiseen, jotta voidaan antaa ihmisille toivoa paremmasta elämästä kotona. Arvoisat ministeri Lobo Antunes ja komission jäsen Frattini, pitäkää seuraava neuvoston kokous New Yorkin Ellis Islandin siirtolaisuusmuseossa. Oppikaa länteen vaeltamisen historiastamme suunnitellessanne joulukuussa pidettävää EU:n ja Afrikan huippukokousta. Siirtolaisuus ei häviä; sitä vauhdittaa epätoivon ja toivon huumaava sekoitus, se noudattaa kysynnän ja tarjonnan lakia, mutta sillä on oikein hoidettuna kyky rikastuttaa Eurooppaa ja antaa sille energiaa."@fi7 "Monsieur le Président, le cas de ces pêcheurs tunisiens n’est-elle pas l’illustration la plus convaincante de la nécessité de se doter d’une politique européenne commune en matière d’immigration? Tout dans cette tragédie – les migrants sur un bateau en caoutchouc en haute mer, les passeurs qui les y ont mis, les autorités qui ont mis leurs sauveurs en prison – témoigne de l’échec de l’approche de l’immigration de l’Europe. À chaque tragédie humaine, pendant une décennie d’inaction désespérante, l’alliance des libéraux et démocrates a posé une simple question: combien de personnes devront-elles encore périr avant que les gouvernements se rendent à l’évidence que lever le pont-levis de la forteresse Europe ne sert aucun intérêt? Gérer la migration est tout autant dans notre intérêt que dans celui de ceux qui veulent atteindre nos rivages ou sont prêts à mourir pour y parvenir. Alors que le populisme a propulsé une politique forgée sur la peur, regardons les faits en face. Fait numéro 1: au cours des 20 prochaines années, l’Europe va perdre 20 millions de travailleurs – des travailleurs du secteur des services dont les contributions fiscales financent les services aux citoyens. Fait numéro 2: les gouvernements nationaux dissuadent les personnes dont l’Europe a besoin si nous voulons résister – en fait, survivre – à la concurrence acharnée sur le marché mondial. Quatre-vingt-cinq pour cent des meilleurs cerveaux vont aux États-Unis ou en Australie, dissuadés par la bureaucratie, notre esprit étriqué et nos obstacles à la liberté de circulation. Fait numéro 3: sur le migrants qui arrivent en Europe, seuls 3 sur 20 sont qualifiés; la majorité n’est pas qualifié, prête à tout et déshéritée. Les propositions du commissaire Frattini s’attaquent à la moitié de ce problème, s’appuyant sur les idées de Mme Hennis-Plasschaert d’une carte verte européenne pour combler les lacunes en matière de qualifications. Mais sa «carte bleue» a ses propres lacunes: aucune référence n’est faite, par exemple, aux travailleurs dont nous avons besoin dans les secteurs de la restauration, de la santé et du tourisme. Elle pourrait permettre de répondre aux défis économique et démographique si, parallèlement, les travailleurs issus des nouveaux États membres de l’UE pouvaient circuler librement, mais cela ne résout guère le problème de l’immigration illégale le long de nos frontières sud. Ne commettons pas d’erreur: le gentil petit calcul de la Commission qui veut que l’on prenne le meilleur et l’on laisse le reste ne fonctionnera pas. Poussés par la pauvreté, la faim, la misère et la guerre, les gens continueront de traverser la Méditerranée qu’ils répondent aux critères ou pas. Pourquoi? Car nos politiques agricole et de la pêche rendent leurs produits plus chers et razzient leurs ressources naturelles. Bien sûr que nous devons patrouiller les frontières européennes. Il est bon que le rapport Moreno Sánchez exige que l’on accorde à Frontex le budget, le personnel et les équipements nécessaires à l’accomplissement de sa mission – bien que suspendre Gibraltar de Frontex équivaut à laisser un trou dans la clôture, cela dépasse l’entendement, à dire franc. À plus long terme, seule une politique européenne globale qui punisse les passeurs, prévoit des voies légales et crée l’espoir là où règne le désespoir, sera à même de contrecarrer les tendances actuelles. La vérité est que nous n’avons qu’un choix dans nos relations avec les pays en développement: soit nous prenons leurs produits soit nous prenons leur population. Si nous voulons qu’ils soient moins nombreux à entrer, alors nous devons les aider chez eux, comme il l’est, à juste titre, précisé dans le rapport de Mme Gruber. C’est pourquoi la présidence portugaise doit redoubler d’efforts pour faire baisser les droits de douane agricoles européens et mener à bien Doha, et la Commission doit élaborer un programme généreux pour l’Afrique, en subordonnant des aides financières et l’ouverture des marchés au respect des droits de l’homme et à l’État de droit, pour donner aux gens l’espoir d’une vie meilleure dans leur pays. M. Lobo Antunes, M. Frattini, tenez donc votre prochaine réunion du Conseil dans le musée de l’immigration installé à New York sur l’île d’Ellis. Apprenez donc de notre histoire d’immigration vers l’ouest alors que vous êtes en pleins préparatifs du sommet UE-Afrique de décembre. L’immigration ne disparaîtra pas: elle est stimulée par ce cocktail grisant que sont le désespoir et l’espoir, elle obéit à la loi de l’offre et de la demande, mais elle porte en elle, dans la mesure où elle est bien gérer, un potentiel d’enrichissement et de dynamisme pour l’Europe."@fr8 "Elnök úr, mi is illusztrálná jobban a közös európai bevándorlási politika szükségességét, mint a tunéziai halászok esete? Ezzel a tragikus eseménnyel kapcsolatban minden – a tengeren, gumicsónakban hánykódó bevándorlóktól kezdve az őket odajuttató embercsempészeken át a megmentőiket bebörtönző hatóságokig – az európai migrációs politika kudarcát bizonyítja. Egy évtizednyi semmittevésen át a liberálisok és a demokraták minden egyes emberi tragédia kapcsán egyetlen egyszerű kérdést tettek fel: hány embernek kell még odavesznie, mielőtt a kormányok észreveszik, hogy az Európa Erőd felvonóhídjának felvonása senki érdekeit nem szolgálja? A migráció kérdésének megoldása éppúgy a mi érdekünk is, mint azoké, akik a partjainkon keresnek menedéket, vagy legalábbis az életük árán is megpróbálják elérni azt. Míg a populizmus hatására a félelem kemencéjében kovácsolódott politika kapott szárnyra, nézzünk most szembe a tényekkel. Az első számú tény: a következő 20 évben Európa 20 millió munkavállalót fog elveszíteni – olyan munkavállalókat, akik a szolgáltató iparban dolgoznak, és akiknek az adói biztosítják a polgárainknak nyújtott szolgáltatásokat. A második tény: a nemzeti kormányok elriasztják az embereket, akikre pedig nagy szüksége van Európának, ha versenyben – vagyis életben – akar maradni a könyörtelen világpiacon. A legjobb koponyák 85%-a Amerikába és Ausztráliába megy, mert elretten a bürokráciánktól, a makacsságunktól és a szabad mozgás elé állított akadályoktól. A harmadik tény: 20 Európába érkező migráns közül csak 3 szakképzett; a legtöbben képzetlenek, kétségbeesettek és nincstelenek. Frattini biztos úr indítványai csupán a probléma egyik felével foglalkoznak, annyiban, hogy Hennis-Plasschaert asszony ötletére, a szakképzettségi hiány pótlására szolgáló európai zöldkártyára alapulnak. A biztos úr „kékkártya” tervének azonban megvannak a hiányosságai: nem említi, például, azokat a munkavállalókat, akikre a vendéglátóiparban, az egészségügyben vagy az idegenforgalomban van szükségünk. Az új tagállamok munkavállalóinak szabad mozgásával párosulva a „kékkártya” ugyan megoldást jelenthet a gazdasági és demográfiai kihívásokra, de nem tehet túl sokat a déli határaink felől érkező illegális bevándorlók jelentette problémák ellen. Ne essünk tévedésbe: a Bizottság kellemes kalkulációja, mely szerint fogadjuk be a javát, aztán hulljon a férgese, nem működőképes elképzelés. A szegénységtől, éhségtől, nyomortól és háborúktól sújtott emberek továbbra is áramlanak majd a Földközi-tenger felől, akár megfelelnek a kritériumainknak, akár nem. Hogy miért? Azért, mert a mezőgazdasági és halászati politikánk megdrágítja a termékeiket, és kifosztja természetes erőforrásaikat. Természetesen őriznünk kell Európa határait. A Moreno Sánchez jelentés joggal kéri, hogy a Frontex kapja meg azt a költségvetést, személyzetet és felszerelést, amelyre munkája végzéséhez szüksége van – habár a Frontex-rendelet Gibraltár általi alkalmazásának felfüggesztése, amely olyan, mint rést hagyni a kerítésen, őszintén szólva megingatja az ebbe vetett hitet. Hosszabb távon csak egy olyan átfogó európai uniós politika lehet képes gátat vetni a jelenleg uralkodó tendenciáknak, amely bünteti az embercsempészeket, legális utakat biztosít, és reményt ad a kétségbeesetteknek. Az az igazság, hogy egyetlen választásunk van a fejlődő országokkal kapcsolatban: vagy az áruikat fogadjuk be, vagy az állampolgáraikat. Ahogy azt Gruber asszony jelentése helyesen kifejti, ha kevesebb állampolgárukat akarjuk befogadni, többnek kell odahaza segítenünk. Éppen ezért kell a portugál elnökségnek megkétszereznie erőfeszítéseit az európai mezőgazdasági vámok csökkentése, valamint a Dohai Forduló sikeres lezárása érdekében, és ezért kell a Bizottságnak nagylelkű cselekvési programot kidolgoznia Afrika részére, összekapcsolva a pénzt és a piacnyitást az emberi jogok tiszteletben tartásával és a jogállamisággal, ezáltal adva reményt az embereknek arra, hogy hazájukban élhessenek jobb életet. Lobo Antunes úr és Frattini úr, a következő tanácsülésüket tartsák a New York-i Ellis Island bevándorlási csarnokában, és tanuljanak saját nyugatra való vándorlásaink történetéből, mialatt a decemberi EU-Afrika csúcsra készülnek. A migráció nem fog megszűnni, hiszen életben tartja a kétségbeesés és a remény mámorító elegye, s ezenkívül követi a kereslet és a kínálat által diktált szabályokat is. Mindazonáltal, megfelelő irányítás mellett, benne rejlik Európa gazdagításának és energetizálásának lehetősége is."@hu11 "Signor Presidente, il caso dei pescatori tunisini non potrebbe illustrare meglio la necessità di una politica europea comune. Tutto in questo tragico evento – dai migranti in un gommone in alto mare, ai trafficanti che ce li hanno messi, alle autorità che hanno incarcerato i loro soccorritori – testimonia il fallimento dell’approccio europeo alla migrazione. Ogni volta che, in questo decennio di grave inerzia, è avvenuta una tragedia umana, i liberali e i democratici hanno posto una semplice domanda: quante persone devono morire prima che i governi si rendano conto che alzare i ponti levatoi della fortezza Europa non serve gli interessi di nessuno? Il controllo della migrazione è nell’interesse nostro e di coloro che cercano di raggiungere le nostre coste o muoiono in questo tentativo. Il populismo ha incoraggiato una politica forgiata nella fornace della paura, ma guardiamo i fatti. Fatto numero uno: nei prossimi 20 anni l’Europa perderà 20 milioni di lavoratori – lavoratori impiegati nelle nostre industrie e le cui tasse finanziano i servizi per i nostri cittadini. Fatto numero due: i governi nazionali scoraggiano le persone di cui l’Europa ha bisogno per essere competitiva – anzi, per sopravvivere – in un mercato globale spietato. L’ottantacinque per cento dei migliori cervelli va in America e in Australia, scoraggiato dalla nostra burocrazia, dal nostro ostruzionismo e dalle nostre barriere alla libera circolazione. Fatto numero tre: tra gli immigrati che raggiungono l’Europa, solo 3 su 20 sono qualificati, la maggior parte è senza qualifica, disperata e diseredata. La proposta del Commissario Frattini, basata sull’idea dell’onorevole Hennis-Plasschaert di una carta verde europea per colmare queste lacune relative alle qualifiche, affronta solo metà del problema. Ma il suo progetto di “carta blu” presenta a sua volta delle lacune: non vi è menzione, ad esempio, dei lavoratori di cui abbiamo bisogno nei settori del della sanità o del turismo. Potrebbe far fronte alle sfide economiche e demografiche se fosse accompagnato dalla libera circolazione dei lavoratori provenienti dai nuovi Stati membri, ma fa poco per contrastare la sfida degli immigrati clandestini lungo le nostre frontiere meridionali. Non commettiamo errori: il facile calcolo della Commissione di prendere i migliori e lasciare gli altri non funzionerà. Spinta dalla povertà, dalla fame, dallo squallore e dalla guerra, la gente continuerà ad attraversare il Mediterraneo, che questo sia in linea con i nostri criteri oppure no. Perché? Perché le nostre politiche agricole e della pesca non permettono ai loro prodotti di essere competitivi e saccheggiano le loro risorse naturali. Ovviamente dobbiamo sorvegliare le frontiere dell’Europa. Bene fa la relazione Moreno Sánchez a chiedere che Frontex sia dotato del bilancio, del personale e dell’attrezzatura necessari per svolgere il proprio lavoro – benché, francamente si stenti a credere alla sospensione di Gibilterra da Frontex, che è come lasciare un buco nella rete. A lungo termine, comunque, solo una politica europea globale che punisca i trafficanti, preveda canali legali e crei speranza lì dove c’è disperazione può contrastare le tendenze attuali. La verità è che non abbiamo scelta nel trattare con i paesi in via di sviluppo: o prendiamo le loro merci o prendiamo i loro cittadini. Se vogliamo accettarne di meno, dobbiamo aiutarli di più a casa loro, come giustamente sostiene la relazione dell’onorevole Gruber. E’ per questo che la Presidenza portoghese deve raddoppiare gli sforzi per ridurre le tariffe agricole europee e portare a buon fine i negoziati di Doha ed è anche per questo che la Commissione deve mettere a punto un ordine del giorno generoso per l’Africa, vincolando l’apertura monetaria e dei mercati al rispetto dei diritti umani e dello Stato di diritto, in modo da dare alle persone la speranza di una vita migliore. Onorevole Lobo Antunes, onorevole Frattini, vi invito a tenere la vostra prossima seduta del Consiglio nella del museo dell’immigrazione dell’isola di Ellis a New York! Fate tesoro della nostra storia di emigrazione verso ovest quando preparate il vertice UE-Africa di dicembre! La migrazione non scomparirà: è spinta dalla miscela esplosiva di disperazione e speranza, segue la legge dell’offerta e della domanda, ma ha la capacità, se gestita bene, di arricchire e dare energia all’Europa."@it12 "Gerb. Pirmininke, kas galėtų geriau iliustruoti bendrosios Europos imigracijos būtinybę, jei ne Tuniso žvejų atvejis? Visi, susiję su tuo tragišku įvykiu – nuo migrantų, gumine valtimi plaukiančių didelėmis jūromis, iki žmonių kontrabandininkų, kurie juos ten susodino, ir valdžios institucijų, įkalinusių jų gelbėtojus, yra Europos požiūrio į migraciją nesėkmės testamentas . Su kiekviena žmogiškąja tragedija desperatišką nieko nedarymo dešimtmetį liberalai ir demokratai užduodavo vieną paprastą klausimą: kiek žmonių turi žūti, kol vyriausybės supras, kad Europos tvirtovės pakeliamo tilto pakėlimas netarnauja niekieno labui? Migracijos valdymu esame suinteresuoti ne tik mes, bet ir tie, kurie nori pasiekti mūsų krantus arba yra pasiruošę mirti bandydami juos pasiekti. Kol populizmas varo baimės žaizdre kalamą politiką, pripažinkime faktus. Pirmasis faktas: per artimiausius 20 m. Europa neteks 20 mln. darbuotojų – darbuotojų, aprūpinančių mūsų paslaugų pramonės šakas, iš kurių mokesčių finansuojami mūsų piliečiai. Antrasis faktas: šalių vyriausybės atbaido žmones, kurių Europai reikia, jeigu ketiname konkuruoti – iš tikrųjų, išgyventi – smaugiančioje pasaulinėje rinkoje. Aštuoniasdešimt penki procentai geriausių protų keliauja į Ameriką ir Australiją, atbaidyti mūsų biurokratijos, žiaurumo ir kliūčių laisvam judėjimui. Trečiasis faktas: iš tų migrantų, kurie pasiekia Europą, tik 3 iš 20 yra kvalifikuoti; dauguma jų yra nekvalifikuoti, beviltiški ir atmesti. Komisijos nario Franco Frattini pasiūlymuose atkreipiamas dėmesys tik į vieną problemos pusę, vadovaujantis Jeanine Hennis-Plasschaert idėjomis dėl Europos žaliosios kortelės, kad būtų galima užpildyti įgūdžių spragas. Bet jo mėlynosios kortelės planas turi savų spragų: pvz., neužsimenama apie darbuotojus, kurių mums reikia viešojo maitinimo, sveikatos priežiūros arba turizmo sektoriuose. Jame galėtų būti imamasi ekonominių ir demografinių iššūkių, jeigu jis būtų lydimas laisvo darbuotojų judėjimo iš naujų ES valstybių narių, bet mažai daroma siekiant atremti iššūkius, kuriuos kelia neteisėti imigrantai išilgai mūsų pietinių sienų. Nedarykime klaidos: Komisijos patogus paskaičiavimas, kad galime paimti tai, kas geriausio ir palikti tai, kas liko, neveiks. Varomi skurdo, alkio, vargo ir karo žmonės toliau kirs Viduržemio jūrą nepriklausomai nuo to, ar jie atitiks mūsų kriterijus, ar ne. Kodėl? Todėl, kad mūsų žemės ūkio ir žvejybos politika per daug įkainoja savo produktus bei plėšia savo gamtinius išteklius. Žinoma, turime patruliuoti prie Europos sienų. Javier Moreno Sánchez savo pranešime teisus reikalaudamas, kad būtų skiriamas jų darbui atlikti reikalingas biudžetas, darbuotojai ir įranga – nors atitraukimas iš Gibraltaro tolygus skylės palikimui tvoroje, atvirai kalbant, gudruoliai tuo tiki. Ilgesnis terminas, bet tik visapusiška ES politika, kuria baudžiami žmonių kontrabandininkai, užtikrinami teisėti keliai į ES ir suteikiama viltis ten, kur yra nusivylimas, galima priešintis vyraujančioms tendencijoms. Tiesa ta, kad turime tik vieną pasirinkimą turėdami reikalų su besivystančiomis šalimis: imame jų prekes arba imame jų žmones. Jeigu mes norime įleisti jų mažiau, turime jiems daugiau padėti tėvynėje, kaip teisingai sakoma Lilli Gruber pranešime. Todėl pirmininkaujančioji Portugalija turi pasistengti sumažinti Europos fermų tarifus ir sėkmingai pabaigti Dohos derybas ir todėl Komisija turi parengti kilniaširdišką darbotvarkę Afrikai, susiedama pinigus ir rinkos atvėrimą su pagarba žmogaus teisėms bei teisinės valstybės principams, kad būtų galima suteikti žmonėms geresnio gyvenimo tėvynėje viltį. Manueli Lobo Antunesai, Franco Frattini, surenkite savo kitą Tarybos posėdį imigracijos salėje – Niujorko Ellis saloje. Pasimokykite iš mūsų keliavimo vakarų kryptimi istorijos, kaip planuojate daryti gruodžio mėn. vyksiančio ES ir Afrikos aukščiausiojo lygio susitikime. Migracija neišnyks: ją varo svaiginantis nusivylimo ir vilties kokteilis; ji vyksta pagal pasiūlos ir paklausos dėsnį, bet ji turi gebėjimą, jeigu yra tinkamai valdoma, praturtinti Europą ir suteikti jai energijos."@lt14 "Priekšsēdētāja kungs! Kas vēl labāk varētu ilustrēt vajadzību pēc kopējas Eiropas imigrācijas politikas kā Tunisijas zvejnieku lieta? Viss šajā traģiskajā notikumā – no migrantiem gumijas laiviņā atklātā jūrā līdz cilvēku kontrabandistiem, kas viņus tajā iesēdināja, un iestādēm, kas apcietināja viņu glābējus, ir Eiropas pieejas migrācijai izgāšanās pierādījums.. Ar katra cilvēka traģēdiju izmisīgā desmitgadē, kad nekas netika darīts, liberāļi un demokrāti ir uzdevuši vienu vienkāršu jautājumu: cik cilvēkiem ir jāiet bojā, līdz valdības saskatīs, ka Eiropas cietokšņa paceļamā tilta pacelšana nav neviena interesēs? Migrācijas pārvaldība ir tikpat lielā mērā mūsu interesēs kā to cilvēku interesēs, kas meklē mūsu krastus un ir gatavi mirt, cenšoties nonākt šeit.. Skatīsimies patiesībai acīs: populisms ir stimulējis politiku, kas kalta baiļu smēdē,. Pirmais fakts: nākamajos 20 gados Eiropa zaudēs 20 miljonus darba ņēmēju – mūsu pakalpojumu nozares darbiniekus, kuru nodokļi finansē pakalpojumus mūsu pilsoņiem.. Otrais fakts: valstu valdības atbaida cilvēkus, kas Eiropai ir vajadzīgi, ja gribam būt konkurētspējīgi un patiešām izdzīvot nežēlīgajā pasaules tirgū. Astoņdesmit pieci procenti intelektuālā darbaspēka dodas uz Ameriku un Austrāliju, jo viņiem apriebusies mūsu birokrātija, mūsu ļaunums un mūsu šķēršļi pārvietošanās brīvībai. Trešais fakts: starp tiem migrantiem, kas sasniedz Eiropu, tikai 3 no 20 ir augsti kvalificēti; vairākums ir nekvalificēti, izmisuši un nabadzīgi. Atbalstot kundzes ideju par Eiropas „zilo karti”, lai novērstu kvalificētu darbinieku trūkumu, komisāra priekšlikumi risina tikai pusi no šīm problēmām. Bet šīs „zilās kartes” plānam arī ir savi trūkumi: piemēram, tajā nekas nav teikts par pārtikas, veselības aprūpes un tūrisma nozari. Tā varētu risināt ekonomiskas un demogrāfiskas problēmas, ja tajā būtu ietverta jauno ES dalībvalstu darba ņēmēju brīva pārvietošanās, bet tā ir ne visai efektīva nelegālās migrācijas ierobežošanai pie mūsu dienvidu robežām. Nelolosim veltas ilūzijas: Komisijas ērtais aprēķins, ka mēs uzņemsim labākos un atteiksimies no pārējiem, nedarbosies. Nabadzības, bada, netīrības un kara mudināti, cilvēki turpinās šķērsot Vidusjūru, vienalga, vai viņi atbilst mūsu kritērijiem, vai ne. Kāpēc? Tāpēc, ka mūsu lauksaimniecības un zivsaimniecības politika pārāk zemu vērtē viņu produkciju un aplaupa viņu dabas resursus. Protams, mums ir jāpatrulē Eiropas robežas. savā ziņojumā pareizi pieprasa, lai tiktu piešķirts budžets, personāls un aprīkojums, kas vajadzīgs, lai aģentūra spētu veikt savu darbu – lai gan Gibraltāra izslēgšana no darbības zonas līdzinās spraugas atstāšanai žogā, atklāti runājot, rīkojamies kā pagasta nabagi. Tomēr ilgtermiņā tikai daudzpusīga ES politika, kas soda cilvēku kontrabandistus, nodrošina legālus migrācijas ceļus un izmisušajiem cilvēkiem dod cerības, var dot pretsparu pašreizējām tendencēm. Patiesībā mums ir tikai viena izvēle attiecībā uz jaunattīstības valstīm: vai nu mēs pieņemam viņu produkciju, vai viņu cilvēkus. Ja mēs gribam ļaut ieceļot mazākam skaitam migrantu, tad mums ir jāsniedz lielāka palīdzība izcelsmes valstīm, kā pareizi teikts kundzes ziņojumā. Tāpēc Portugāles prezidentvalstij jādubulto pūles, lai samazinātu Eiropas lauku saimniecību tarifus un sekmīgi piepildītu Dohas mērķus, un tāpēc Komisijai jāizstrādā augstsirdīga darbakārtība Āfrikai, saistot naudu un tirgu atvēršanu ar cilvēktiesību un tiesiskuma ievērošanu, dodot cilvēkiem cerību par labāku dzīvi savā valstī. kungs kungs! Noturiet nākamo Padomes sanāksmi Ņujorkas Elisailendas imigrācijas zālē! Plānojot ES un Āfrikas tikšanos augstākajā līmenī decembrī, mācieties no mūsu vēstures, kas saistās ar ceļojumiem uz rietumiem. Migrācija nepazudīs, to virza reibinošais izmisuma un cerību kokteilis, tā seko piegādes un pieprasījuma likumam, bet, ja to pienācīgi vada, tā spēj bagātināt un aktivizēt Eiropu."@lv13 "Mr President, what could better illustrate the need for a common European immigration policy than the case of the Tunisian fishermen? Everything about that tragic event – from the migrants on a rubber boat on the high seas, to the people smugglers who put them there and the authorities who jailed their rescuers – is testament to the failure of Europe’s approach to migration. With every human tragedy, during a desperate do-nothing decade, Liberals and Democrats have asked one simple question: how many people must perish before governments see that lifting the drawbridge of Fortress Europe serves nobody’s interests? Managing migration is as much in our interests as in the interests of those seeking our shores or prepared to die trying. While populism has propelled a policy forged in the furnace of fear, let us face the facts. Fact number one: over the next 20 years, Europe will lose 20 million workers – workers who staff our service industries and whose taxes fund services for our citizens. Fact number two: national governments are deterring the people Europe needs if we are to compete – indeed, to survive – in a cut-throat global market. Eighty-five per cent of the best brains go to America and Australia, put off by our bureaucracy, our bloody-mindedness and our barriers to free movement. Fact number three: of those migrants who reach Europe, only 3 in 20 are skilled; most are unskilled, desperate and dispossessed. Commissioner Frattini’s proposals address one half of this problem, building on Ms Hennis-Plasschaert’s ideas for a European Green Card to fill the skills gaps. But his ‘Blue Card’ plan has its own gaps: no mention, for example, of the workers that we need in the catering, healthcare or tourism sectors. It could address economic and demographic challenges if accompanied by free movement of workers from the new EU Member States, but it does little to counter the challenge of illegal migrants along our southern borders. Let us make no mistake: the Commission’s cosy calculation that we can take the best and leave the rest will not work. Pushed by poverty, hunger, squalor and war, people will keep crossing the Mediterranean whether they fit our criteria or not. Why? Because our agricultural and fisheries policies are out-pricing their products and raiding their natural resources. Of course we must patrol Europe’s borders. The Moreno Sánchez report is right to demand that Frontex be given the budget, the staff and the equipment needed to do its job – although suspending Gibraltar from Frontex, equivalent to leaving a hole in the fence, frankly beggars belief. Longer term, however, only a comprehensive EU policy that punishes the people smugglers, provides legal routes in and creates hope where there is despair can counter prevailing trends. The truth is we have only one choice in dealing with developing countries: we take their goods or we take their people. If we want to let fewer in, then we must help more at home, as Ms Gruber’s report rightly says. That is why the Portuguese Presidency must redouble its efforts to bring down Europe’s farm tariffs and bring Doha to a successful conclusion and why the Commission must develop a generous agenda for Africa, linking money and market opening to respect for human rights and the rule of law, to give people hope of a better life at home. Mr Lobo Antunes, Mr Frattini, hold your next Council meeting in the immigration hall on New York’s Ellis Island. Learn from our history of wandering westwards as you plan for the EU-Africa Summit in December. Migration will not go away: it is driven by the heady cocktail of despair and hope, it follows the law of supply and demand, but it has the capacity, if properly managed, to enrich and energise Europe."@mt15 "Mijnheer de Voorzitter, wat illustreert beter de behoefte aan een gemeenschappelijk Europees immigratiebeleid dan de kwestie van de Tunesische vissers? Alles met betrekking tot die tragische gebeurtenis – van de migranten in een rubberbootje op volle zee tot de mensensmokkelaars die hen daar hebben gebracht en de autoriteiten die hun redders gevangen hebben gezet -, illustreert het falen van de Europese benadering van migratie. Bij elke menselijke tragedie in een vreselijk decennium zonder enig initiatief hebben liberalen en democraten één eenvoudige vraag gesteld: hoeveel mensen moeten omkomen alvorens regeringen inzien dat het ophalen van de ophaalbrug van Fort Europa in niemands belang is? Het beheer van migratie is evenzeer in ons belang als in het belang van wie onze kusten probeert te bereiken en bereid is tijdens zijn poging te sterven. Populisme heeft aangezet tot een beleid dat gesmeed is in het vuur van de angst. Laten wij echter over de feiten spreken. Feit één: in de loop van de volgende 20 jaar zal Europa 20 miljoen werknemers verliezen – werknemers voor onze dienstenbedrijven, die de belastingen betalen waarmee diensten voor onze burgers worden betaald. Feit twee: de nationale regeringen ontmoedigen de mensen die Europa nodig heeft om te concurreren – en ja, te overleven – in een genadeloze wereldmarkt. Vijfentachtig procent van de beste hersenen gaan naar Amerika en Australië, afgeschrikt door onze bureaucratie, onze stijfhoofdigheid en onze obstakels voor vrij verkeer. Feit drie: van de migranten die Europa bereiken, zijn slechts 3 op 20 geschoold. De meesten zijn ongeschoold, wanhopig en berooid. Commissaris Frattini’s voorstellen betreffen slechts de helft van het probleem. Ze bouwen voort op de ideeën van mevrouw Hennis-Plasschaert met betrekking tot een Europese om de vaardigheidstekorten in te vullen. Zijn plan voor een vertoont echter zelf gebreken. Zo worden bijvoorbeeld de werknemers die we nodig hebben in catering, gezondheidszorg of toerisme niet vermeld. Als het plan met vrij verkeer van werknemers van de nieuwe EU-lidstaten samengaat, kunnen economische en demografische uitdagingen ermee worden aangepakt. Op de uitdaging van illegale migranten aan onze zuidelijke grenzen biedt het echter geen antwoord. Wij mogen ons niet vergissen. De zelfgenoegzame verwachting van de Commissie dat wij de besten kunnen nemen en de anderen kunnen achterlaten, zal niet worden ingelost. Gedreven door armoede, honger, ellende en oorlog zullen mensen ook in de toekomst de Middellandse Zee oversteken, ongeacht of ze aan onze criteria voldoen. Waarom is dat zo? Omdat ons landbouw- en visserijbeleid hun producten te duur maakt en hun natuurlijke hulpbronnen plundert. Natuurlijk moeten wij de grenzen van Europa controleren. Het verslag-Moreno Sánchez eist terecht dat Frontex het geld, het personeel en de uitrusting krijgt om zijn werk te doen – hoewel Gibraltar uitsluiten van Frontex, wat gelijkstaat met een gat in de omheining, de verbeelding tart. Op langere termijn echter kan slechts een veelomvattend EU-beleid dat de mensensmokkelaars straft, voorziet in legale wegen en hoop creëert waar wanhoop is, de bestaande tendens tegengaan. De waarheid is dat we in onze omgang met ontwikkelingslanden slechts één keuze hebben: we nemen hun goederen of we nemen hun mensen. Als we minder mensen willen binnenlaten, moeten we hen meer helpen in hun eigen land, zoals in mevrouw Grubers verslag terecht wordt opgemerkt. Het Portugese voorzitterschap moet daarom zijn inspanningen verdubbelen om Europa’s landbouwtarieven te drukken en Doha tot een goed einde te brengen. De Commissie dient voor Afrika een milde agenda op te stellen, waarbij geld en marktopening worden gekoppeld aan de inachtneming van de mensenrechten en de rechtstaat om mensen hoop te geven op een beter leven in hun eigen land. Mijnheer Lobo Antunes, mijnheer Frattini, houd uw volgende vergadering van de Raad in het immigratiegebouw op New Yorks Ellis Island. Leer uit onze geschiedenis van naar het westen trekken terwijl u plannen maakt voor de top EU Afrika in december. Migratie zal niet verdwijnen. Haar drijvende kracht is de bedwelmende mengeling van wanhoop en hoop. Migratie volgt de wet van vraag en aanbod, maar kan, indien goed beheerd, Europa verrijken en nieuwe energie geven."@nl3 "Panie przewodniczący! Co może lepiej obrazować potrzebę stworzenia wspólnej europejskiej polityki imigracyjnej niż przypadek tunezyjskich rybaków? Wszystkie elementy tej tragicznej historii – od imigrantów w pontonach na otwartym morzu po przemytników ludzi, którzy ich tam umieścili i władze, które uwięziły tych, którzy uratowali rozbitków – dowodzą klęski Europy w jej podejściu do migracji. Przy każdej takiej ludzkiej tragedii, w okresie rozpaczliwej dekady bezczynności, Liberałowie i Demokraci zadawali jedno proste pytanie: ilu ludzi musi zginąć, nim rządy zrozumieją, że podnoszenie mostu zwodzonego fortecy Europa nie służy niczyim interesom? Uporanie się z problemem migracji leży tak samo w naszym interesie, jak w interesie tych, którzy podążają ku naszym wybrzeżom, a w swoich wysiłkach są gotowi nawet na śmierć. Populizm przyniósł politykę opartą na strachu, ale nadszedł czas, aby zrozumieć pewne fakty. Po pierwsze, w ciągu następnych 20 lat Europa straci 20 milionów pracowników – pracowników, którzy wypełniają sektor usług i których podatki finansują usługi świadczone na rzecz naszych obywateli. Po drugie, rządy krajowe zniechęcają ludzi, których Europa potrzebuje, by uczestniczyć w bezwzględnej konkurencji na światowym rynku, a raczej by ją przetrwać. 85% najzdolniejszych pracowników wyjeżdża do Ameryki i Australii, zrażonych naszą biurokracją, perfidią i przeszkodami w swobodnym przepływie. Po trzecie, wśród imigrantów, którzy trafiają do Europy, tylko 3 na 20 to wykwalifikowani pracownicy – większość stanowią ludzie bez kwalifikacji zawodowych, zdesperowani i pozbawieni środków do życia. Propozycje komisarza Frattiniego, nawiązujące do pomysłu pani Hennis-Plasschaert w sprawie uzupełniania braków wykwalifikowanej siły roboczej poprzez wprowadzenie europejskiej „zielonej karty”, odnoszą się tylko do części tego problemu. Jednak koncepcja „niebieskiej karty” też ma braki: nie wspomina na przykład o pracownikach, których potrzebujemy w sektorze gastronomicznym, turystycznym i opiece zdrowotnej. Może odpowiadać na wyzwania ekonomiczne i demograficzne, jeżeli będzie jej towarzyszyć swobodny przepływ pracowników z nowych państw członkowskich UE, ale niewiele czyni w sferze sprostania wyzwaniom nielegalnej imigracji na naszej południowej granicy. Ale nie łudźmy się - wygodna kalkulacja Komisji, zakładająca, że weźmiemy to, co najlepsze, a resztę odrzucimy, nie sprawdzi się. Ludzie nękani przez ubóstwo, głód, nędzę i wojnę nadal będą przepływać przez Morze Śródziemne, niezależnie od tego czy spełniają nasze kryteria czy nie. Dlaczego? Ponieważ nasza polityka rolna i rybacka eliminuje z rynku ich produkty i pustoszy zasoby naturalne. Oczywiście musimy patrolować granice Europy. Sprawozdanie Moreno Sáncheza słusznie postuluje wyposażenie Frontexu w taki budżet, personel i sprzęt, który umożliwi wykonywanie powierzonych mu zadań – mimo że wyłączenie Gibraltaru z Frontexu można porównać z pozostawieniem dziury w płocie i szczerze mówiąc, jest absolutnie niezrozumiałe. Jednak w dłuższej perspektywie tylko kompleksowa polityka UE, która karze przemytników ludzi, wprowadza kanały legalnej imigracji i stwarza nadzieję w miejsce rozpaczy, może odwrócić panujące tendencje. Prawda jest taka, że mamy tylko jeden wybór w naszych stosunkach z krajami rozwijającymi się: możemy wziąć ich towary lub ich ludzi. Jeśli chcemy przyjmować mniej imigrantów, musimy bardziej pomagać ich ojczystym krajom, co słusznie zauważa sprawozdanie pani Gruber. Dlatego też portugalska prezydencja musi podwoić swoje wysiłki, aby obniżyć europejskie cła rolne i doprowadzić do pomyślnego ukończenia negocjacji dauhańskich, a Komisja powinna stworzyć prawdziwy program dla Afryki, łączący środki finansowe i otwarcie rynku z poszanowaniem praw człowieka i zasad państwa prawnego, by dać ludziom nadzieję na lepsze życie w ich ojczyznach. Panie Lobo Antunes, panie Frattini, zwołajcie następne posiedzenie Rady w hali dla imigrantów na nowojorskiej wyspie Ellis. Przy planowaniu grudniowego szczytu UE-Afryka wyciągnijcie wnioski z naszej historii wędrówek na zachód. Problem migracji nie zniknie – stoi za nim wybuchowa mieszanka rozpaczy i nadziei, prawo podaży i popytu, ale także, jeśli właściwie wykorzystana, szansa wzbogacenia i ożywienia Europy."@pl16 "Senhor Presidente, o que poderia documentar melhor a necessidade de uma política europeia comum em matéria de imigração do que o caso dos pescadores da Tunísia? Tudo o que tem a ver com esse trágico acontecimento – desde os imigrantes no mar alto num barco de borracha aos passadores que os puseram ali e às autoridades que prenderam quem os salvou – atesta o fracasso da abordagem europeia da migração. A cada tragédia humana, durante uma década desesperada em que nada se fez, os Liberais e Democratas fizeram uma única e simples pergunta: quantas pessoas têm de morrer antes de os governos entenderem que levantar a ponte levadiça da Fortaleza Europa não serve os interesses de ninguém? A gestão da migração é tanto do nosso interesse como do interesse dos que procuram chegar às nossas costas ou estão dispostos a morrer na tentativa de as alcançar. Muito embora o populismo tenha impulsionado uma política forjada na fornalha do medo, há que encarar os factos. Facto número um: ao longo dos próximos 20 anos, a Europa vai perder 20 milhões de trabalhadores – trabalhadores que constituem parte do pessoal das nossas indústrias de serviços e cujos impostos financiam serviços para os nossos cidadãos. Facto número dois: os governos nacionais estão a impedir a entrada das pessoas de quem a Europa necessita para podermos competir – na verdade, para podermos sobreviver – num mercado global onde não se olha aos meios para se atingir os fins. Oitenta e cinco por centro dos melhores cérebros vão para a América e para a Austrália, afastados pela nossa burocracia, a nossa mania da superioridade e os nossos entraves à liberdade de circulação. Facto número três: dos migrantes que chegam à Europa, apenas 3 em cada 20 são qualificados; a maior parte não tem qualquer tipo de especialização, está desesperada e carenciada. As propostas do Senhor Comissário Frattini tratam apenas de metade deste problema, tendo como base e desenvolvendo as ideias da senhora deputada Hennis-Plasschaert a favor de um Cartão Verde Europeu para colmatar as lacunas em matéria de conhecimentos especializados. Mas o seu plano relativo ao "Cartão Azul" tem as suas próprias lacunas: não se faz referência, por exemplo, aos trabalhadores de que necessitamos nos sectores da restauração, dos cuidados de saúde ou do turismo. Poderia responder aos desafios económicos e demográficos se fosse acompanhado pela livre circulação de trabalhadores provenientes dos novos Estados-Membros da UE, mas serve de pouco para fazer frente ao desafio colocado pelos migrantes ilegais que chegam às nossas costas meridionais. Não cometamos o erro de pensar que os cálculos confortáveis da Comissão de que podemos ficar com os melhores e pôr o resto de lado vão funcionar. Empurradas pela pobreza, pela fome, pela miséria e pela guerra, as pessoas vão continuar a atravessar o Mediterrâneo quer se enquadrem nos nossos critérios quer não. Porquê? Porque as nossas políticas agrícola e da pesca estão a impedir que os seus produtos possam competir com os nossos em matéria de preços e a tomar de assalto os seus recursos naturais. Claro que temos de patrulhar as fronteiras da Europa O relatório Moreno Sánchez tem razão em exigir que sejam concedidos à Frontex o orçamento, o pessoal e o equipamento de que a agência necessita para realizar o seu trabalho – embora seja francamente inacreditável a ideia de suspender Gibraltar da Frontex, o que equivale a deixar um buraco aberto numa vedação. A mais longo prazo, porém, só uma política comunitária abrangente que puna os passadores, proporcione rotas de entrada legais e gere esperança onde agora existe desespero pode combater as tendências gerais predominantes. A verdade é que só temos uma opção quando se trata de lidar com os países em desenvolvimento: ou lhes aceitamos os produtos, ou aceitamos os cidadãos. Se o que queremos é deixar entrar menos cidadãos, temos de ajudar mais esses países, como diz, e bem, o relatório da senhora deputada Gruber. É por isso que a Presidência portuguesa tem de redobrar os seus esforços para reduzir as tarifas agrícolas da Europa e fazer que a Ronda de Doha se salde por um êxito, e é também por isso que a Comissão tem de elaborar uma agenda generosa para África, uma agenda que junte dinheiro e abertura de mercados ao respeito pelos direitos humanos e pelo Estado de direito, a fim de oferecer às pessoas esperança numa vida melhor nos seus países. Senhor Presidente em exercício do Conselho Lobo Antunes, Senhor Comissário Frattini, realizem a vossa próxima reunião do Conselho no recinto da imigração de Ellis Island, em Nova Iorque. Ao desenvolverem planos para a Cimeira UE-África, em Dezembro, retirem ensinamentos da história dos caminhos que percorremos em direcção a Ocidente. A migração não vai deixar de existir: impele-a a mistura explosiva do desespero e da esperança; ela segue a lei da oferta e da procura, mas, se for devidamente gerida, tem a capacidade de enriquecer a Europa e de lhe insuflar energia."@pt17 "Mr President, what could better illustrate the need for a common European immigration policy than the case of the Tunisian fishermen? Everything about that tragic event – from the migrants on a rubber boat on the high seas, to the people smugglers who put them there and the authorities who jailed their rescuers – is testament to the failure of Europe’s approach to migration. With every human tragedy, during a desperate do-nothing decade, Liberals and Democrats have asked one simple question: how many people must perish before governments see that lifting the drawbridge of Fortress Europe serves nobody’s interests? Managing migration is as much in our interests as in the interests of those seeking our shores or prepared to die trying. While populism has propelled a policy forged in the furnace of fear, let us face the facts. Fact number one: over the next 20 years, Europe will lose 20 million workers – workers who staff our service industries and whose taxes fund services for our citizens. Fact number two: national governments are deterring the people Europe needs if we are to compete – indeed, to survive – in a cut-throat global market. Eighty-five per cent of the best brains go to America and Australia, put off by our bureaucracy, our bloody-mindedness and our barriers to free movement. Fact number three: of those migrants who reach Europe, only 3 in 20 are skilled; most are unskilled, desperate and dispossessed. Commissioner Frattini’s proposals address one half of this problem, building on Ms Hennis-Plasschaert’s ideas for a European Green Card to fill the skills gaps. But his ‘Blue Card’ plan has its own gaps: no mention, for example, of the workers that we need in the catering, healthcare or tourism sectors. It could address economic and demographic challenges if accompanied by free movement of workers from the new EU Member States, but it does little to counter the challenge of illegal migrants along our southern borders. Let us make no mistake: the Commission’s cosy calculation that we can take the best and leave the rest will not work. Pushed by poverty, hunger, squalor and war, people will keep crossing the Mediterranean whether they fit our criteria or not. Why? Because our agricultural and fisheries policies are out-pricing their products and raiding their natural resources. Of course we must patrol Europe’s borders. The Moreno Sánchez report is right to demand that Frontex be given the budget, the staff and the equipment needed to do its job – although suspending Gibraltar from Frontex, equivalent to leaving a hole in the fence, frankly beggars belief. Longer term, however, only a comprehensive EU policy that punishes the people smugglers, provides legal routes in and creates hope where there is despair can counter prevailing trends. The truth is we have only one choice in dealing with developing countries: we take their goods or we take their people. If we want to let fewer in, then we must help more at home, as Ms Gruber’s report rightly says. That is why the Portuguese Presidency must redouble its efforts to bring down Europe’s farm tariffs and bring Doha to a successful conclusion and why the Commission must develop a generous agenda for Africa, linking money and market opening to respect for human rights and the rule of law, to give people hope of a better life at home. Mr Lobo Antunes, Mr Frattini, hold your next Council meeting in the immigration hall on New York’s Ellis Island. Learn from our history of wandering westwards as you plan for the EU-Africa Summit in December. Migration will not go away: it is driven by the heady cocktail of despair and hope, it follows the law of supply and demand, but it has the capacity, if properly managed, to enrich and energise Europe."@ro18 "Vážený pán predsedajúci, čo by mohlo viac objasniť potrebu spoločnej európskej prisťahovaleckej politiky, než prípad tuniských rybárov? Všetko, čo sa spája s touto tragickou udalosťou – počnúc migrantmi v gumenom člne na voľnom mori, končiac pašerákmi ľudí, ktorí ich tam zaviedli, a orgánmi, ktoré uväznili ich záchrancov – je jasným dôkazom zlyhania európskeho prístupu k migrácii. V súvislosti s každou ľudskou tragédiou počas dekády zúfalstva a ničnerobenia sa liberáli a demokrati pýtali jedinú jednoduchú otázku: koľko ľudí musí ešte zahynúť, než si vlády uvedomia, že zdvíhanie padacieho mosta pevnosti Európa neslúži žiadnym záujmom? Riadenie migrácie je v našom záujme práve tak, ako aj v záujme tých, ktorí sa snažia dosiahnuť naše brehy alebo ktorí sú pripravení zomrieť pri tomto snažení. Kým populizmus presadzoval politiku ukutú v peci strachu, my sa musíme postaviť tvárou v tvár skutočnosti. Skutočnosť číslo jeden: v priebehu nasledujúcich 20 rokov stratí Európa 20 miliónov pracovníkov – pracovníkov, ktorí sú zamestnaní v sektore služieb a z daní ktorých sa hradia služby našim občanom. Skutočnosť číslo dva: národné vlády odrádzajú ľudí, ktorých Európa potrebuje v čase, keď máme konkurovať, vlastne prežiť, na bezohľadnom celosvetovom trhu. Osemdesiatpäť percent najlepších mozgových kapacít odchádza do Ameriky a Austrálie, pretože sú znechutení našou byrokraciou, našou tvrdohlavosťou a našimi prekážkami voľnému pohybu. Skutočnosť číslo tri: len 3 z 20 migrantov, ktorí vstúpili na územie Európy, sú kvalifikovaní; väčšina z nich nemá kvalifikáciu, je zúfalá a bola pripravená o majetok. Návrh pána komisára Frattiniho sa venuje len jednej polovici tohto problému, opierajúc sa o myšlienky pani Hennisovej-Plasschaertovej o vyplnení medzier v kvalifikácii prostredníctvom európskej zelenej karty. Jeho samotný plán týkajúci sa „modrej karty“ má však svoje medzery: napríklad v ňom nie sú spomenutí pracovníci, ktorých potrebujeme v sektore stravovacích služieb, zdravotnej starostlivosti alebo cestovného ruchu. Tento plán by sa mohol venovať hospodárskym a demografickým výzvam, ak sú spojené s voľným pohybom pracovníkov z nových členských štátov EÚ, ale iba v malej miere sa venuje boju proti výzve týkajúcej sa nelegálnych migrantov pozdĺž našich južných hraníc. Jedna vec je istá: pohodlný odhad Komisie, že môžeme zobrať to najlepšie a zvyšok nechať tak, nebude fungovať. Prinútení chudobou, hladom špinou a vojnami budú ľudia naďalej prekračovať hranice Stredozemia, či už spĺňajú naše kritéria, alebo nie. Prečo? Pretože naše politiky v oblasti poľnohospodárstva a rybného hospodárstva vyraďujú ich výrobky v cenovej konkurencii a plienia ich prírodné zdroje. Musíme, samozrejme, hliadkovať na hraniciach Európy. V správe pána Morena Sáncheza je oprávnene uvedená požiadavka, aby sa agentúre Frontex poskytol rozpočet, personál a vybavenie potrebné na vykonávanie tejto práce, hoci sa jednoducho nedá uveriť tomu, že agentúra Frontex bola zbavená zodpovednosti za oblasť Gibraltáru, čo je to isté, ako nechať dieru v plote. S prevládajúcimi trendmi však z dlhodobejšieho hľadiska môže bojovať iba komplexná politika EÚ, ktorá trestá pašerákov ľudí, zabezpečuje legálne trasy a vytvára nádej tam, kde je zúfalstvo. Pravdou je, že pri riešení problémov súvisiacich s rozvojovými krajinami máme iba jednu možnosť: buď zoberieme ich tovar alebo ich ľudí. Ak chceme dovoliť menšiemu počtu ľudí, aby prišli, musíme pomôcť väčšiemu počtu ľudí v ich domovskej krajine, ako sa uvádza v správe pani Gruberovej. Portugalské predsedníctvo preto musí zdvojnásobiť svoje úsilie s cieľom znížiť colné poplatky európskych poľnohospodárskych subjektov a priviesť rokovania v Dauhe k úspešnému záveru, a Komisia preto musí vypracovať veľkorysý program pre Afriku, v rámci ktorého sa prepájajú peňažné prostriedky a otvárajú sa trhy, ktoré dodržiavajú ľudské práva a právny štát, aby dala ľuďom nádej na lepší život v domovskej krajine. Pán Lobo Antunes, pán Frattini, usporiadajte ďalšie zasadnutie Rady v múzeu prisťahovalectva na newyorskom ostrove Ellis Island. Učte sa z našej histórie o potulkách smerom na západ, o čom plánujete diskutovať na samite EÚ – Afrika v decembri. Migrácia nevymizne: je poháňaná silným koktailom zúfalstva a nádeje, riadi sa zákonom ponuky a dopytu, ale má schopnosť, ak sa riadi správne, obohatiť Európu a dodať jej energiu."@sk19 ". Härra juhataja, mis võiks veel paremini illustreerida vajadust Euroopa ühise sisserändepoliitika järele kui Tuneesia kalurite juhtum? Kõik selle traagilise sündmuse juures – alates rändajatest kummipaadis avamerel kuni inimkaubitsejateni, kes nad selleni viisid ja võimudeni, kes nende päästjad vangi panid – annab tunnistust sellest, et Euroopas on sisserände käsitlus läbi kukkunud. Iga inimliku tragöödia puhul sellel meeleheitlikul mittemidagitegemise kümnendil küsisid liberaalid ja demokraadid ühe lihtsa küsimuse: mitu inimest peab hukka saama enne, kui valitsused näevad, et Euroopa kindluse silla ülestõmbamine ei teeni kellegi huve? Rände planeerimine on samapalju meie huvides, kui nende huvides, kes meie kaldaid otsivad ja on valmis seda tehes surema. Kui populism on käivitanud poliitika, mis on sepistatud hirmu sulatusahjus, siis vaadakem meie tõele näkku. Esimene fakt: järgmise 20 aasta jooksul kaotab Euroopa 20 miljonit töötajat – inimesed, kes töötavad meie teenustesektoris ja kelle maksud rahastavad meie kodanikele osutatavaid teenuseid. Teine fakt: liikmesriikide valitsused hirmutavad tagasi inimesed, keda Euroopa vajab, kui me tahame kõrilõikajalikul maailmaturul konkurentsi pakkuda – tegelikult isegi ellu jääda. 85% parimatest ajudest läheb Ameerikasse ja Austraaliasse, neid heidutavad meie bürokraatia, põikpäisus ja piirangud vabale liikumisele. Kolmas fakt: nendest sisserändajatest, kes Euroopasse jõuavad, omab kvalifikatsiooni vaid kolm inimest 20st; enamik on oskusteta, meeleheitel ja varatud. Volinik Frattini ettepanekud käsitlevad probleemi üht poolt, arendades edasi proua Hennis-Plasschaerti ideesid luua Euroopa roheline kaart puuduolevate oskustööliste leidmiseks. Kuid tema „sinise kaardi“ kaval on ka omad puudused: näiteks ei ole mainitud töötajaid, keda meil on vaja toitlustuse, tervishoiu ja turismi sektorisse. See võiks leevendada majanduslikke ja demograafilisi probleeme, kui sellega kaasneks töötajate vaba liikumine ELi uutest liikmesriikidest, kuid sellest on vähe kasu ebaseaduslike sisserändajate probleemi lahendamiseks meie lõunapiiridel. Seda võin ma teile kinnitada, et komisjoni mugav arvestus, et me võtame vastu parimad ja teisest keeldume, ei toimi. Kannustatuna vaesusest, viletsusest ja sõjast jätkavad inimesed Vahemere ületamist olenemata sellest, kas nad vastavad meie kriteeriumidele või mitte. Miks? Sest nende toodete hinnad ei suuda konkureerida meie põllumajandus- ja kalanduspoliitikaga ja me teeme röövretki nende loodusvaradele. Loomulikult tuleb meil Euroopa piiridel patrullida. Moreno Sáncheze raportis nõutakse õigusega, et Frontexile antaks töötamiseks vajalik eelarve, töötajad ja varustus – kuigi seda, et Gibraltar Frontexilt ära võetaks, mis oleks sama kui jätta aia sisse auk, on ausalt öeldes raske uskuda. Pikas perspektiivis suudab valitsevatele suundumustele siiski vastu panna vaid terviklik ELi poliitika, mis karistab inimkaubitsejaid, loob seaduslikke kanaleid ja lootusetuse asemele lootust. Tegelikkuses on meil arenguriikide kohtlemisel vaid üks valik: me kas võtame nende kaubad või nende inimesed. Kui me tahame vähem sisse lubada, siis tuleb meil neid rohkem aidata kodus, nagu proua Gruber õigesti ütleb. Seepärast peabki Portugal eesistujana kahekordistama oma jõupingutusi, et alandada Euroopa põllumajanduse tariife ja viia Doha läbirääkimiste voor eduka lõpuni ning komisjon peab koostama Aafrikale helde tegevuskava, mis ühendab raha ja turu avatuse austusega inimõiguste ja õigusriigi vastu, et anda inimestele lootus paremale elule oma kodus. Härra Lobo Antunes, härra Frattini, te pidage oma järgmine nõukogu kohtumine immigratsiooni saalis Ellis Islandil New Yorgis. Õppige meie enda väljarändamisest läände, mida te kavatsete ELi-Aafrika tippkohtumisel detsembris käsitleda. Ränne ei kao kuskile – seda kannustab joovastav kokteil lootusetusest ja lootusest, see järgib pakkumise ja nõudluse seadusi, kuid õige juhtimise korral võib see Euroopat rikastada ja ergutada."@sl20 "Herr talman! Finns det något som bättre illustrerar behovet av en gemensam europeisk invandringspolitik än fallet med de tunisiska fiskarna? Hela denna tragiska händelse – från migranterna på en gummiflotte i de höga vågorna till de människosmugglare som fört dem dit och de myndigheter som fängslat deras räddare – vittnar om Europas misslyckade hantering av migrationsfrågan. Efter varje mänsklig tragedi under ett årtionde präglat av handlingsförlamning har gruppen Alliansen liberaler och demokrater för Europa ställt samma enkla fråga: Hur många människor måste mista livet innan regeringarna inser att ingen vinner på att vi hissar upp vindbryggan till Fästning Europa? Att hantera migrationen gagnar oss lika mycket som de människor som tar sig till våra kuster eller är beredda att dö för att göra det. Även om populismen har drivit fram en politik präglad av rädsla så måste vi ta till oss fakta. Faktum nummer ett: Under de närmaste tjugo åren kommer EU att mista 20 miljoner arbetstagare – arbetstagare som bemannar vår tjänsteindustri och vars skatter finansierar tjänster för våra medborgare. Faktum nummer två: De nationella regeringarna stoppar de människor som EU behöver för att vi ska kunna konkurrera, ja överleva, på den tuffa globala marknaden. Åttiofyra procent av de skarpaste hjärnorna försvinner till USA och Australien eftersom de avskräcks av vår byråkrati, vår motsträvighet och våra hinder för fri rörlighet. Faktum nummer tre: Av de migranter som når EU är endast tre av tjugo utbildade. De allra flesta är outbildade, desperata och fördrivna. Kommissionsledamot Franco Frattinis förslag ger en lösning på halva problemet och bygger på Jeanine Hennis-Plasschaerts idé om ett europeiskt grönt kort för att åtgärda kompetensbristen. Men hans plan för ett blått kort har också brister. Ingenting sägs till exempel om de arbetstagare vi behöver inom restaurang-, hälsovårds- och turistsektorerna. Planen skulle göra det möjligt att hantera de ekonomiska och demografiska utmaningarna om den innefattade fri rörlighet för arbetstagare från de nya EU-medlemsstaterna, men alltför lite görs för att hantera problemet med olagliga invandrare längs våra sydliga gränser. Sanningen är den att kommissionens trivsamma plan att vi ska ta de bästa och strunta i resten inte kommer att fungera. Fattigdom, svält, misär och krig kommer att fortstätta att driva människor över Medelhavet vare sig de uppfyller våra kriterier eller ej. Varför? Därför att vår jordbruks- och fiskeripolitik leder till att deras produkter konkurreras ut och deras naturresurser plundras. Givetvis måste vi övervaka EU:s gränser. I Javier Moreno Sánchez betänkande ställs berättigade krav på att Frontex ska få den budget, den personal och den utrustning den behöver för att kunna göra sitt arbete, även om det uppriktigt sagt är svårt att föreställa sig att Gibraltar skulle undantas från Frontex, då detta skulle vara likvärdigt med att lämna ett stort hål i staketet. På längre sikt kan dock den nuvarande utvecklingen endast vändas genom en övergripande EU-politik för att straffa människosmugglare, se till att det finns lagliga sätt att komma in i EU och skapa hopp där det råder förtvivlan. Sanningen är den att vi bara har ett val när det gäller att hantera utvecklingsländerna: antingen tar vi emot deras varor eller så tar vi emot deras människor. Om vi vill ta emot färre människor måste vi ge större hjälp på hemmaplan, vilket med rätta betonas i Gruberbetänkandet. Det portugisiska ordförandeskapet måste därför fördubbla sina insatser för att sänka EU:s jordbrukstariffer och slutföra Doharundan på ett framgångsrikt sätt. Kommissionen å sin sida måste utforma en generös agenda för Afrika, där pengar och öppnande av marknader kopplas samman med respekten för de mänskliga rättigheterna och rättsstatsprincipen, för att ge människor hopp om ett bättre liv i hemlandet. Herr Lobo Antunes, herr Frattini! Håll rådets nästa möte i immigrantstationen på Ellis Island i New York. Ta lärdom av vår Amerikahistoria när ni planerar toppmötet mellan EU och Afrika i december. Migrationen som sådan är här för att stanna. Dess drivkraft är den starka kombinationen av hopp och förtvivlan och den följer lagen om tillgång och efterfrågan, men hanterad på rätt sätt kan migrationen berika och gjuta nytt liv i Europa."@sv22
lpv:unclassifiedMetadata	"(Aplaus)"5,20 "(Aplausi)"13 "(Aplausos)"21,17 "(Applaudissements)"8 "(Applaus)"3 "(Applause)"18,15,4 "(Applausi)"12 "(Applåder)"22 "(Beifall)"9 "(Bifald)"2 "(Oklaski)"16 "(Plojimai)"14 "(Suosionosoituksia)"7 "(Taps)"11 "(potlesk)"1,19 "(Χειροκροτήματα)"10 "ALDE frakcijos vardu."14 "ALDE grupas vārdā"13 "Frattini"13 "Frontex"14,13 "Graham Watson,"18,15,1,19,14,16,11,13,4,21,8 "Gruber"13 "Hennis-Plasschaert"13 "Lobo Antunes"13 "Moreno Sánchez"13 "au nom du groupe ALDE"8 "az ALDE képviselőcsoport nevében"11 "blue card"3 "catering"12 "en nombre del Grupo ALDE"21 "green card"3 "hall"12 "jménem skupiny ALDE"1 "on behalf of the ALDE Group"18,15,4 "v mene skupiny ALDE"19 "w imieniu grupy ALDE"16

Named graphs describing this resource:

The resource appears as object in 2 triples

Context graph