Local view for "http://purl.org/linkedpolitics/eu/plenary/2007-05-09-Speech-3-030"

PredicateValue (sorted: default)
rdf:type
dcterms:Date
dcterms:Is Part Of
dcterms:Language
lpv:document identification number
"en.20070509.11.3-030"6
lpv:hasSubsequent
lpv:speaker
lpv:spoken text
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@et5
lpv:spokenAs
lpv:translated text
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@cs1
"Hr. formand, mine damer og herrer! Først vil jeg gerne have lov til at svare, idet jeg håber, at jeg ikke får væsentligt kortere taletid end den forrige taler, idet jeg taler på vegne af min gruppe. I dag diskuterer vi forbindelserne mellem Estland og Rusland, og i den forbindelse skal vi helt sikkert drøfte de begivenheder, der fandt sted i Estland sidst i april måned. Vi kan heller ikke ignorere årsagen til disse begivenheder - bronzesoldaten. Denne statue blev rejst af de sovjetiske myndigheder til ære for Tallinns befriere. Befrielsen af Tallinn bestod faktisk i bombningen af Tallinn den 9. marts 1944, hvor 40 % af Tallinns beboelsesområder blev ødelagt, og hundredvis af mennesker døde. Det blev omtalt som befrielse, men estere blev deporteret til Sibirien, hvor den ene bølge af deportationer fulgte den anden, og alle familier blev berørt af undertrykkelsen. Min far blev deporteret til Sibirien i 1941, og han vendte først hjem 21 år senere. Efter Stalins død begav min oldemor, der også var blevet deporteret til Sibirien, sig alene og til fods ud på en rejse tilbage til hendes hjemland Estland. Da min familie kom hjem fra arbejde en dag, fandt de hende siddende på trapperne til vores hus, men desværre var min oldemor allerede død. Jeg husker stadig den tid. Som et monument, der var rejst til ære for en befrier, var bronzesoldaten et symbol på meget smertefulde oplevelser for mange estere. Ikke desto mindre stod det på torvet i vores hovedstad i yderligere 15 år, dvs. i 15 år, efter at Estland genvandt sin frihed. Hvad var det, der skete den 26. april? Hvad skete der den aften? Monument-krisen startede faktisk omkring et år tidligere, da en forsamling af ekstremister, der svingede med sovjetiske flag, omdannede det fra et monument til ære for de døde til et symbol på de sovjetiske besættelsesstyrkers sejr, og som sådan blev det en kilde til fortsatte spændinger. Indtil da havde veteraner mødtes der hvert år, og selv om der undertiden blev drukket alkohol og danset på graven, blandede politiet sig aldrig. Natten til den 26. april opstod der imidlertid optøjer i centrum af byen, og de spredte sig senere til nogle grænsebyer, hvor de dog var mindre alvorlige. Spektakelmagerne ødelagde alt på deres vej inklusive biler og busskure, men primært vinduer. Bander af unge mennesker brød ind i butikker og stjal alt. Det gik særligt hårdt ud over butikker, der solgte alkohol, men også andre butikker blev ramt, og f.eks. blev Armani-, Hugo Boss- og smykkebutikker blev plyndret. Da vi lever i en medietidsalder, blev det alt sammen filmet og transmitteret direkte på fjernsynet. I dag findes der mange videooptagelser, der dokumenterer begivenhederne. Politiet blandede sig først, da banderne af unge mennesker blev for aggressive. Man brugte knipler og vandkanoner - ikke skydevåben. Denne nat blev bronzesoldaten transporteret fra Tõnismäe til militærkirkegården, hvor den i går atter blev tilgængelig for offentligheden. Derefter begyndte angrebene fra Rusland - de propagandaoffensiver, som den forrige taler nævnte, og som kulminerede med den russiske Dumas krav om en regeringsændring i Estland. Jeg stopper her. Jeg beder om forladelse, hr. formand. Til slut vil jeg gerne takke alle, der har støttet, og som fortsat støtter Estland. Det er en stor ære og en stor hjælp for os. Mange tak, hr. formand, og endnu en gang om forladelse."@da2
". Herr Präsident, meine Damen und Herren! Ich möchte zunächst antworten, in der Hoffnung, dass ich als Sprecher für meine Fraktion nicht wesentlich weniger Redezeit erhalte als mein Vorredner. Wir debattieren heute über die Beziehungen zwischen Estland und Russland, und wenn wir darüber sprechen, müssen wir unbedingt auch über die Ereignisse sprechen, die sich Ende April in Estland zutrugen. Dabei dürfen wir auch nicht den Anlass dieser Ereignisse vergessen: den „Bronzenen Soldaten“. Diese Statue wurde von den sowjetischen Behörden zu Ehren der Befreier von Tallinn errichtet. Tatsächlich bestand die Befreiung Tallinns in der Bombardierung der Stadt am 9. März 1944, durch die 40 % ihrer Wohngebiete zerstört wurden und Hunderte Menschen starben. Dies nannte man Befreiung, aber es gab Deportationen von Esten nach Sibirien, eine Welle nach der anderen, und keine Familie blieb von diesen Repressionen verschont. Mein Vater wurde 1941 nach Sibirien deportiert und kehrte erst 21 Jahre später wieder nach Hause zurück. Nach dem Tod Stalins machte sich meine Urgroßmutter, die ebenfalls nach Sibirien deportiert worden war, allein zu Fuß auf den Weg in ihr Heimatland Estland. Als meine Familie eines Tages von der Arbeit nach Hause kam, fanden sie sie auf den Stufen unseres Hauses sitzend, aber leider war meine Urgroßmutter da schon tot. Ich kann mich an diese Zeit immer noch erinnern. Als Denkmal für einen Befreier errichtet war der „Bronzene Soldat“ ein Symbol für sehr schmerzliche Erfahrungen vieler Esten. Dennoch stand er noch weitere 15 Jahre auf dem zentralen Platz unserer Hauptstadt, das heißt, 15 Jahre, nachdem Estland seine Unabhängigkeit wiedererlangt hatte. Was geschah nun am 26. April? Was geschah in jener Nacht? Die Krise um das Denkmal begann im Grunde etwa vor einem Jahr, als eine Ansammlung von Extremisten, die die sowjetische Flagge schwenkten, dieses Monument von einem Ehrenmal für die Toten in ein Symbol für den Sieg der sowjetischen Besatzung umfunktionierte, und damit wurde es zu einem ständigen Spannungsherd. Bis dahin hatten sich jedes Jahr Veteranen dort versammelt, und obwohl am Grab gelegentlich Alkohol getrunken wurde und die Anwesenden manchmal auf dem Grab tanzten, griff die Polizei nie ein. In der Nacht des 26. April allerdings brachen in der Innenstadt Unruhen aus, die sich dann später auf einige Grenzstädte ausbreiteten, wo sie aber nicht so massiv waren. Die Unruhestifter zerstörten alles, was ihnen in den Weg kam, auch Autos und Bushaltestellen, aber vor allem Fenster. Gruppen von Jugendlichen brachen in Geschäfte ein und stahlen alles. Besonders häufig wurden Spirituosengeschäfte ins Visier genommen, aber es betraf auch einige andere Läden. So wurden zum Beispiel Geschäfte von „Armani“ und „Hugo Boss“ sowie Schmuckläden geplündert. Da wir im Medienzeitalter leben, wurde all dies aufgezeichnet und auch live im Fernsehen gesendet. Es gibt heute jede Menge Videomaterial, das diese Vorfälle dokumentiert. Die Polizei griff erst ein, als die Jugendbanden zu aggressiv wurden. Es wurden Knüppel und Wasserwerfer eingesetzt, aber keine Schusswaffen. In jener Nacht wurde der „Bronzene Soldat“ von Tõnismäe auf den Militärfriedhof gebracht, wo er gestern wieder der Öffentlichkeit zugänglich gemacht wurde. Danach begannen die Angriffe Russlands: die von meinen Vorrednern angesprochenen Propagandaoffensiven, die in der Forderung der Duma nach einem Regierungswechsel in Estland gipfelten. Ich höre jetzt auf. Bitte entschuldigen Sie, Herr Präsident. Zum Abschluss möchte ich noch all denen danken, die Estland bisher unterstützt haben und weiterhin unterstützen. Das ist eine große Ehre und eine große Hilfe für uns. Danke, Herr Präsident, und ich bitte nochmals um Entschuldigung."@de9
". Κύριε Πρόεδρε, κυρίες και κύριοι, επιτρέψτε μου καταρχάς να απαντήσω, με την ελπίδα ότι, καθώς ομιλώ εξ ονόματος της Ομάδας μου, δεν θα μου δοθεί λιγότερος χρόνος ομιλίας από τον προηγούμενο ομιλητή. Σήμερα συζητούμε τις σχέσεις μεταξύ της Εσθονίας και της Ρωσίας και, στο πλαίσιο αυτό, πρέπει οπωσδήποτε να συζητήσουμε τα γεγονότα που διαδραματίστηκαν στα τέλη Απριλίου στην Εσθονία. Δεν μπορούμε επίσης να αγνοήσουμε το αντικείμενο που υπήρξε αφορμή αυτών των γεγονότων – τον Μπρούτζινο Στρατιώτη. Το μνημείο αυτό ανεγέρθηκε από τις σοβιετικές αρχές προς τιμήν των ελευθερωτών του Ταλίν. Η απελευθέρωση του Ταλίν συνίστατο ουσιαστικά στον βομβαρδισμό της πόλης την 9η Μαρτίου 1944, οπότε καταστράφηκε το 40% των ζωνών κατοικίας του Ταλίν και έχασαν τη ζωή τους εκατοντάδες άνθρωποι. Αυτό ονομάστηκε απελευθέρωση, όμως οι Εσθονοί εξορίζονταν στη Σιβηρία, σε διαδοχικά κύματα εκτοπίσεων, ενώ καμία οικογένεια δεν έμεινε ανεπηρέαστη από την καταπίεση. Ο πατέρας μου εκτοπίστηκε στη Σιβηρία το 1941 και επέστρεψε μετά από 21 ολόκληρα χρόνια. Μετά τον θάνατο του Στάλιν, η προγιαγιά μου, η οποία είχε επίσης εκτοπιστεί στη Σιβηρία, ξεκίνησε μόνη της και πεζή για την πατρίδα της την Εσθονία. Όταν τα μέλη της οικογένειάς μου επέστρεψαν μια ημέρα από τη δουλειά, την βρήκαν καθισμένη στα σκαλιά του σπιτιού μας· δυστυχώς, όμως, η προγιαγιά μου ήταν ήδη νεκρή. Ακόμα θυμάμαι εκείνη την εποχή. Ως μνημείο το οποίο ανεγέρθηκε προς τιμήν των ελευθερωτών, ο Μπρούτζινος Στρατιώτης ήταν σύμβολο των πολύ οδυνηρών εμπειριών πολλών Εσθονών. Εντούτοις, παρέμεινε στην κεντρική πλατεία της πρωτεύουσάς μας για 15 ακόμη χρόνια, για 15 δηλαδή χρόνια αφότου η Εσθονία ανέκτησε την ανεξαρτησία της. Τι ακριβώς συνέβη στις 26 Απριλίου; Τι συνέβη εκείνη τη νύχτα; Η κρίση σχετικά με το μνημείο ξεκίνησε ουσιαστικά πριν από ένα έτος, όταν μια ομάδα εξτρεμιστών οι οποίοι κρατούσαν σοβιετικές σημαίες μετέτρεψε το άγαλμα από μνημείο που τιμούσε τους νεκρούς σε σύμβολο νίκης της σοβιετικής κατοχής το οποίο, ως εκ τούτου, μετατράπηκε σε συνεχή πηγή έντασης. Μέχρι τότε, οι βετεράνοι συγκεντρώνονταν κάθε έτος γύρω από το μνημείο και, παρά το γεγονός ότι καταναλωνόταν αλκοόλ στον τάφο, ενώ ορισμένοι από τους παρόντες χόρευαν κάποιες φορές πάνω στον τάφο, η αστυνομία δεν είχε επέμβει ποτέ. Τη νύχτα της 26ης Απριλίου, ωστόσο, ξέσπασαν ταραχές στο κέντρο της πόλης, οι οποίες εξαπλώθηκαν αργότερα σε ορισμένες μεθοριακές πόλεις, στις οποίες πάντως ήταν λιγότερο σοβαρά. Οι ταραξίες κατέστρεφαν τα πάντα στο πέρασμά τους, όπως αυτοκίνητα και στάσεις λεωφορείων, αλλά κυρίως προθήκες καταστημάτων. Συμμορίες νέων διέρρηξαν καταστήματα και τα καταλήστεψαν. Οι στόχοι ήταν κυρίως καταστήματα πώλησης οινοπνευματωδών, αλλά και άλλα καταστήματα. Για παράδειγμα, λεηλατήθηκαν καταστήματα Armani και Hugo Boss, καθώς και κοσμηματοπωλεία. Δεδομένου ότι ζούμε στην εποχή των μέσων ενημέρωσης, όλα αυτά καταγράφηκαν και μεταδόθηκαν επίσης ζωντανά από την τηλεόραση. Σήμερα υπάρχει μεγάλος αριθμός βίντεο στα οποία καταγράφονται τα γεγονότα. Η αστυνομία παρενέβη μόνον όταν οι συμμορίες νεαρών έγιναν υπερβολικά επιθετικές. Χρησιμοποιήθηκαν μόνον αστυνομικά ρόπαλα και εκτοξευτήρες ύδατος· δεν χρησιμοποιήθηκαν πυροβόλα όπλα. Εκείνη τη νύχτα, ο Μπρούτζινος Στρατιώτης μεταφέρθηκε από το Tõnismäe στο στρατιωτικό νεκροταφείο, όπου εχθές έγινε και πάλι επισκέψιμο από το κοινό. Στη συνέχεια, ξεκίνησαν οι επιθέσεις από τη Ρωσία – οι επιθέσεις προπαγάνδας στις οποίες αναφέρθηκαν οι προηγούμενοι ομιλητές, με αποκορύφωμα την απαίτηση της ρωσικής Δούμας για αλλαγή κυβέρνησης στην Εσθονία. Σταματώ εδώ. Ζητώ συγγνώμη, κύριε Πρόεδρε. Τέλος, θέλω να ευχαριστήσω όλες και όλους όσους στήριξαν και συνεχίζουν να στηρίζουν την Εσθονία. Αυτό μας τιμά ιδιαιτέρως και μας βοηθά σημαντικά. Σας ευχαριστώ, κύριε Πρόεδρε, και ζητώ και πάλι συγγνώμη."@el10
"Mr President, ladies and gentlemen, allow me first of all to reply, in the hope that, since I am speaking on behalf of my group, I shall not be given significantly less time than the previous speaker. Today we are discussing relations between Estonia and Russia and, in talking about these, we must definitely discuss the events that took place at the end of April in Estonia. Nor can we ignore the cause of these events – the Bronze Soldier. This statue was erected by the Soviet authorities in honour of the liberators of Tallinn. The liberation of Tallinn actually consisted of the bombing of Tallinn on 9 March 1944, when 40% of Tallinn’s residential areas was destroyed and hundreds of people died. This was referred to as liberation, but Estonians were deported to Siberia, with one wave of deportations following another and no family left untouched by the repression. My father was deported to Siberia in 1941 and only returned home 21 years later. After Stalin’s death my great-grandmother, who had also been deported to Siberia, set out alone and on foot for her home country of Estonia. When my family came home from work one day, they found her sitting on the steps of our house, but unfortunately my great-grandmother was already dead. I can still remember that time. As a monument erected to a liberator, the Bronze Soldier was a symbol of very painful experiences for many Estonians. Nevertheless, it stood in the central square of our capital city for another 15 years, that is to say for the 15 years after Estonia regained its independence. What was it that happened on 26 April? What happened that night? The monument crisis actually began about a year ago, when a gathering of extremists waving Soviet flags transformed this monument from one that honoured the dead into a symbol of the victory of the Soviet occupation, and as such it became a continual source of tension. Up to that time, veterans had gathered there every year, and despite the fact that alcohol was sometimes consumed on the grave and that those present even at times danced on the grave, the police never intervened. On the night of 26 April, however, riots broke out in the downtown area, and these later spread to some border cities where, however, they were less severe. The rioters destroyed everything that stood in their path including cars and bus pavilions, but mainly windows. Bands of youths broke into shops and stole everything. Off-licences, in particular, were targeted, but also some other shops. For example, Armani and Hugo Boss shops, as well as jewellery stores, were looted. Since we live in a media age, all of this was recorded and also broadcast live on television. Today there is a great deal of video material documenting the events. The police only intervened when the gangs of youths became too aggressive. Truncheons and water cannons were used; firearms were not. That night, the Bronze Soldier was transported from Tõnismäe to the military graveyard, where it was yesterday made accessible to the public again. After that, the attacks from Russia began – the propaganda offensives mentioned by the previous speakers, culminating in the Russian Duma’s demand for a change of government in Estonia. I will stop now. Please accept my apologies, Mr President. Finally, I would like to thank all who have supported, and who continue to support, Estonia. This is a great honour for us and a great help to us. Thank you, Mr President, and please accept my apologies."@en4
". Señor Presidente, Señorías, permítanme en primer lugar responder, con la esperanza de que, puesto que hablo en nombre de mi Grupo, no me concedan un tiempo significativamente más corto que al orador anterior. Hoy debatimos las relaciones entre Estonia y Rusia y, al hablar de ello tenemos que tratar por fuerza los sucesos acaecidos a finales de abril en Estonia. Tampoco podemos pasar por alto la causa de estos sucesos, el Soldado de Bronce. Esta estatua fue erigida por las autoridades soviéticas en honor de los liberadores de Tallin. La liberación de Tallin consistió de hecho en el bombardeo de la ciudad el 9 de marzo de 1944, causando la destrucción del 40 % de las zonas residenciales y la muerte de cientos de personas. Esto se calificó de liberación, pero hubo estonios que fueron deportados a Siberia, en una ola de deportaciones tras otra y sin que ninguna familia quedase incólume frente a represión. Mi padre fue deportado a Siberia en 1941 y no volvió a casa hasta 21 años después. Tras la muerte de Stalin, mi bisabuela, que también había sido deportada a Siberia, partió sola y a pie hacia su país natal, Estonia. Un día, al volver mi familia del trabajo, la encontraron sentada en la escalera de nuestra casa, pero por desgracia mi bisabuela ya estaba muerta. Todavía recuerdo esa época. Como monumento erigido a un liberador, el Soldado de Bronce era un símbolo de experiencias muy dolorosas para muchos estonios. Sin embargo, estuvo en la plaza central de nuestra capital durante 15 años más, es decir, durante los 15 años transcurridos desde de que Estonia recobrase su independencia. ¿Qué pasó el 26 de abril? ¿Qué pasó esa noche? La crisis del monumento empezó realmente hace aproximadamente un año, cuando un grupo de extremistas que ondeaban banderas soviéticas transformaron este monumento que honraba a los muertos en un símbolo de la victoria de la ocupación soviética, que como tal se convirtió en una continua fuente de tensión. Hasta ese momento, los veteranos se habían reunido allí cada año y a pesar de que algunas veces se consumía alcohol y que en ocasiones los presentes bailaban sobre la tumba, la policía nunca intervino. Sin embargo, en la noche del 26 de abril, estallaron disturbios en el centro y se propagaron después a algunas ciudades fronterizas, donde fueron menos graves. Los alborotadores destrozaron todo lo que estaba a su paso, incluso coches y paradas de autobús, pero sobre todo escaparates. Bandas de jóvenes irrumpieron en algunas tiendas y robaron todo. Las más afectadas fueron las tiendas de licores, pero también hubo otras. Por ejemplo, las tiendas de Armani y Hugo Boss, así como algunas joyerías, fueron saqueadas. Como vivimos en una era mediática, todo fue grabado y también emitido en vivo por televisión. Hoy existe una gran cantidad de material gráfico que documenta los sucesos. La policía intervino solamente cuando las bandas de jóvenes se volvieron demasiado agresivas. Se emplearon porras y cañones de agua; no se utilizaron armas de fuego. Esa noche, el Soldado de Bronce fue trasladado de Tõnismäe al cementerio militar, donde desde ayer es de nuevo accesible al público. Después de esto, comenzaron los ataques de Rusia, las ofensivas propagandísticas citadas por los anteriores oradores, culminando con la demanda de la Duma rusa de un cambio de Gobierno en Estonia. Concluyo ahora. Le ruego acepte mis disculpas, señor Presidente. Finalmente quiero dar las gracias a todos los que han apoyado y siguen apoyando a Estonia. Es un gran honor para nosotros y una gran ayuda. Gracias, señor Presidente y por favor, acepte mis disculpas."@es21
"Arvoisa puhemies, saanen ensinnäkin vastata siinä toivossa, että koska puhun ryhmäni puolesta, minulle ei anneta ainakaan merkittävästi lyhyempää puheaikaa kuin edelliselle puhujalle. Tänään keskustelemme Viron ja Venäjän välisistä suhteista, ja niistä puhuessamme meidän on ehdottomasti käsiteltävä myös huhtikuun lopun tapahtumia Virossa. Emme myöskään voi sivuuttaa näiden tapahtumien alullepanijaa – Pronssisoturia. Neuvostoviranomaiset pystyttivät kyseisen patsaan Tallinnan vapauttamisen kunniaksi. Tallinnan vapauttaminen merkitsi käytännössä Tallinnan pommitusta 9. maaliskuuta 1944, jolloin 40 prosenttia Tallinnan asuntoalueista tuhoutui ja satoja ihmisiä kuoli. Sitä kutsuttiin vapauttamiseksi, mutta virolaisia karkotettiin Siperiaan. Karkotusten sarja seurasi toistaan, eikä yksikään perhe säästynyt sortotoimilta. Isäni karkotettiin Siperiaan vuonna 1941, ja hän palasi kotiin vasta 21 vuotta myöhemmin. Stalinin kuoleman jälkeen isoisoäitini, joka oli myös karkotettu Siperiaan, lähti yksin jalkaisin matkaan kohti kotimaataan Viroa. Kun perheeni palasi eräänä päivänä työstä kotiin, he löysivät hänet istumasta kotitalomme portailta, mutta valitettavasti isoisoäiti oli siinä vaiheessa jo kuollut. Muistan sen ajan vieläkin. Vapauttajalle pystytettynä muistomerkkinä Pronssisoturi symboloi monille virolaisille hyvin tuskallisia muistoja. Siitä huolimatta se seisoi paikallaan pääkaupunkimme keskusaukiolla vielä viisitoista vuotta, toisin sanoen 15 vuotta Viron uudelleenitsenäistymisen jälkeen. Mitä 26. huhtikuuta sitten oikein tapahtui? Mitä tuona yönä tapahtui? Patsaskiista alkoi itse asiassa noin vuosi sitten, kun Neuvostoliiton lippuja heiluttelevat ääriliikkeiden kannattajat muuttivat patsaan kuolleille pystytetystä muistomerkistä neuvostomiehittäjien voiton symboliksi, ja sellaisena se alkoi synnyttää jatkuvia jännitteitä. Tuohon asti veteraanit olivat kokoontuneet patsaalle joka vuosi, ja huolimatta siitä, että patsaalla juotiin joskus alkoholia ja paikallaolijat joskus jopa tanssivat haudalla, poliisi ei koskaan puuttunut asiaan. Huhtikuun 26:nnen päivän yönä keskustan alueella puhkesi kuitenkin mellakoita, ja ne levisivät myöhemmin joihinkin ympäryskaupunkeihin, joissa ne olivat vähemmän rajuja. Mellakoitsijat tuhosivat kaiken tielleen osuvan, kuten autoja ja bussipysäkkejä, mutta etupäässä ikkunoita. Nuorisojoukot murtautuivat kauppoihin ja varastivat kaiken. Kohteiksi joutuivat erityisesti alkoholiliikkeet mutta myös muut kaupat. Esimerkiksi Armanin ja Hugo Bossin liikkeet sekä jalokiviliikkeitä ryöstettiin. Koska elämme media-aikakautta, kaikki tämä taltioitiin ja myös esitettiin suorana lähetyksenä televisiossa. Nyt tapahtumista on todisteena runsaasti videomateriaalia. Poliisi puuttui tilanteeseen vain silloin, kun nuorisojoukot kävivät liian aggressiivisiksi. Aseina käytettiin pamppuja ja vesitykkejä; ampuma-aseita ei käytetty. Tuona yönä Pronssisoturi siirrettiin Tõnismäestä sotilashautausmaalle, jossa se jälleen eilen avattiin yleisölle. Sen jälkeen alkoivat Venäjän hyökkäykset – edellisten puhujien mainitsemat propagandahyökkäykset, jotka huipentuivat Venäjän duuman vaatimukseen Viron hallituksen vaihtamisesta. Lopetan tähän. Arvoisa puhemies, pyydän anteeksi. Lopuksi haluan kiittää kaikkia, jotka ovat tukeneet ja tukevat jatkossakin Viroa. Se on meille suuri kunnia ja suuri apu. Kiitos, arvoisa puhemies, ja anteeksi vielä kerran."@fi7
". Monsieur le Président, Mesdames et Messieurs, permettez-moi tout d’abord de répondre, dans l’espoir que, puisque je m’exprime au nom de mon groupe, je ne recevrai pas sensiblement moins de temps de parole que l’orateur précédent. Nous débattons aujourd’hui des relations entre l’Estonie et la Russie. Dans ce cadre, nous devons évoquer avec clarté les événements survenus fin avril en Estonie. Nous ne pouvons pas non plus ignorer l’origine de ces événements: le Soldat de bronze. Cette statue a été érigée par les autorités soviétiques en l’honneur des libérateurs de Tallinn. En réalité, la libération de la ville a consisté en son bombardement le 9 mars 1944, qui a entraîné la destruction de 40% de ses zones d’habitation et la mort de centaines de personnes. Cet épisode a été qualifié de libération, mais les Estoniens ont été déportés en Sibérie par vagues successives, aucune famille n’ayant été épargnée par la répression. Mon père a été déporté en Sibérie en 1941 et n’a retrouvé son foyer que 21 ans plus tard. Après la mort de Staline, mon arrière-grand-mère, elle aussi déportée en Sibérie, a entrepris de rejoindre, seule et à pied, le pays de sa naissance. Un jour, en revenant du travail, ma famille l’a retrouvée assise sur le pas de la porte. Malheureusement, elle était déjà morte. Je me rappelle encore cette période. Érigé à la gloire d’un libérateur, le Soldat de bronze évoquait pour de nombreux Estoniens le souvenir d’expériences extrêmement douloureuses. Il a cependant trôné sur la place centrale de notre capitale pendant encore quinze ans, quinze ans après que notre pays avait recouvré son indépendance. Que s’est-il passé le 26 avril? Que s’est-il passé cette nuit-là? La crise autour de ce monument a, en réalité, commencé il y a environ un an, lorsqu’un rassemblement d’extrémistes brandissant des drapeaux soviétiques a fait passer ce monument du statut de monument aux morts à celui de symbole de la victoire de l’occupation soviétique, le transformant de ce fait en une source perpétuelle de tensions. Depuis lors, des vétérans s’y rassemblaient tous les ans et bien que de l’alcool eût été à ces occasions consommé sur la tombe et que des participants s’y soient même quelquefois livrés à des danses, la police n’était jamais intervenue. Toutefois, la nuit du 26 avril des émeutes éclatèrent dans le centre-ville, s’étendant par la suite, de manière moins sévère, à d’autres villes frontalières. Les émeutiers détruisirent tout ce qui se trouvait sur leur passage, surtout des vitres, mais aussi des voitures et des abribus. Des bandes de jeunes envahirent des magasins et les pillèrent complètement. Les magasins de vins et spiritueux étaient particulièrement visés, mais d’autres le furent également. Ainsi, des magasins Armani et Hugo Boss furent également pillés, ainsi que des bijouteries. Puisque nous vivons à l’ère des médias, ces scènes ont été enregistrées et diffusées en direct à la télévision. Nous disposons actuellement d’une grande quantité de supports vidéo relatant les événements. La police n’est intervenue que quand les bandes de jeunes sont devenues trop agressives. Des matraques et des canons ont été utilisés, mais aucune arme à feu. Cette nuit-là, le Soldat de bronze a été transporté de Tõnismäe au cimetière militaire, où il est depuis hier de nouveau accessible au public. Plus tard, les attaques en provenance de Russie ont commencé, les offensives propagandistes évoquées par les précédents orateurs, qui ont culminé avec les exigences de démission du gouvernement estonien formulées par la Douma russe. Je m’arrête à présent. Veuillez accepter mes excuses, Monsieur le Président. Je voudrais enfin remercier tous ceux qui ont soutenu l’Estonie et qui continuent de la soutenir. Il s’agit pour nous d’un grand honneur et d’une aide considérable. Je vous remercie, Monsieur le Président, et vous présente toutes mes excuses."@fr8
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@hu11
"Signor Presidente, onorevoli colleghi, permettetemi innanzi tutto di rispondere, nella speranza che, intervenendo a nome del mio gruppo, non mi sia concesso un tempo di parola decisamente inferiore a quello dell’oratore che mi ha preceduto. Oggi discutiamo delle relazioni tra Estonia e Russia e, affrontando questo argomento, dobbiamo sicuramente parlare dei fatti avvenuti alla fine di aprile nel mio paese, senza peraltro potere ignorare la causa di tali eventi: il Soldato di bronzo. Questa statua venne eretta dalle autorità sovietiche in onore dei liberatori di Tallinn. In realtà la liberazione di Tallinn è consistita nel bombardamento della città il 9 marzo 1944, data in cui venne distrutto il 40 per cento delle aree residenziali di Tallinn e morirono centinaia di persone. Questo evento venne definito liberazione, ma gli estoni furono deportati in Siberia, con un’ondata di deportazioni dopo l’altra e una repressione che non lasciò indenne alcuna famiglia. Mio padre fu deportato in Siberia nel 1941 e tornò a casa solo 21 anni dopo. Dopo la morte di Stalin, mia nonna, che era stata a sua volta deportata in Siberia, si mise in cammino da sola per raggiungere a piedi la sua patria natale, l’Estonia. Un giorno, rientrando dal lavoro, la mia famiglia la trovò seduta sui gradini di casa nostra, ma purtroppo mia nonna era già morta. Ricordo ancora quel momento. Come monumento eretto in onore di un liberatore, il Soldato di bronzo era il simbolo di esperienze alquanto dolorose per molti estoni. Tuttavia, è rimasto nella piazza centrale della nostra capitale per altri 15 anni, ossia per i 15 anni successivi alla riacquistata indipendenza dell’Estonia. Cos’è accaduto il 26 aprile? Cos’è accaduto quella notte? La crisi del monumento in realtà è iniziata circa un anno fa, quando un gruppo di estremisti, sventolando la bandiera sovietica, ha trasformato questa statua da un monumento ai caduti a un simbolo della vittoria dell’occupazione sovietica, che, in quanto tale, è divenuto una costante fonte di tensione. Fino ad allora, i veterani si erano radunati attorno ad essa ogni anno e, benché talvolta si fossero consumati alcolici sulla lapide e i presenti avessero di tanto in tanto ballato su di essa, la polizia non era mai intervenuta. La notte del 26 aprile, però, sono scoppiati tumulti in centro e poi si sono diffusi in alcune città limitrofe, dove, tuttavia, si sono manifestati con minore gravità. I facinorosi hanno distrutto tutto ciò che hanno incontrato sul loro cammino, comprese auto e banchine degli autobus, ma soprattutto vetrine. Bande di giovani si sono introdotte nei negozi e hanno rubato tutto. Sono stati prese di mira soprattutto le rivendite di alcolici, ma anche altri esercizi commerciali. Ad esempio sono stati saccheggiati i negozi di e nonché alcune gioiellerie. Poiché viviamo in un’era mediatica, tutte queste immagini sono state registrate e trasmesse in diretta in televisione. Oggi questi eventi sono documentati da una grande quantità di materiale video. La polizia è intervenuta solo quando i gruppi di giovani sono diventati troppo aggressivi. Sono stati utilizzati manganelli e idranti, ma non armi da fuoco. Quella notte il Soldato di bronzo è stato trasportato da Tõnismäe al cimitero militare, dove da ieri è di nuovo accessibile al pubblico. Dopo questo episodio, sono iniziati gli attacchi della Russia, l’offensiva propagandistica menzionata dai precedenti oratori e culminata nella richiesta della russa di un cambio di governo in Estonia. Ora concludo. La prego di accettare le mie scuse, signor Presidente. Infine, desidero ringraziare tutti coloro che hanno sostenuto e che continueranno a sostenere l’Estonia. Questo per noi è un grande onore e un grande aiuto. La ringrazio, signor Presidente, e la prego di accettare le mie scuse."@it12
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@lt14
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@lv13
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@mt15
"Mijnheer de Voorzitter, dames en heren, allereerst hoop ik dat ik, aangezien ik namens mijn fractie spreek, niet beduidend minder tijd krijg dan de vorige spreker. Wij spreken vandaag over de betrekkingen tussen Estland en Rusland en in verband hiermee moeten wij natuurlijk spreken over de gebeurtenissen die eind april in Estland plaatsvonden. Wij mogen ook de oorzaak van deze gebeurtenissen niet negeren: de Bronzen Soldaat. Dit standbeeld werd door de Sovjetautoriteiten opgericht ter ere van de bevrijders van Tallinn. De bevrijding van Tallinn was in feite het bombarderen van Tallinn op 9 maart 1944, waarbij 40 procent van het bewoonde gebied van Tallinn werd verwoest en honderden mensen omkwamen. Dit werd bevrijding genoemd, terwijl Esten in de ene na de andere deportatiegolf naar Siberië werden gebracht. Er was geen gezin dat niet door de repressie werd getroffen. Mijn vader werd in 1941 naar Siberië gedeporteerd en keerde pas 21 jaar later naar huis terug. Na de dood van Stalin ging mijn overgrootmoeder, die ook naar Siberië was gedeporteerd, lopend en alleen terug naar haar vaderland Estland. Toen mijn familie op een avond terugkwam van het werk, vonden zij haar zittend op de trap van ons huis, maar helaas was mijn overgrootmoeder toen al overleden. Ik kan mij die tijd nog goed herinneren. Als monument dat voor een bevrijder was opgericht, was de Bronzen Soldaat voor veel Esten een symbool van zeer pijnlijke ervaringen. Toch stond het nog vijftien jaar, dus vijftien jaar nadat Estland zijn onafhankelijkheid had herwonnen, op een centraal plein in onze hoofdstad. Wat gebeurde er op 26 april? Wat gebeurde er die nacht? De crisis rondom het monument begon in feite ongeveer een jaar geleden, toen een samenkomst van extremisten, die met vlaggen van de Sovjet-Unie zwaaiden, het monument veranderden van een monument voor de gevallenen in een symbool van de overwinning van de Sovjetbezetting, waardoor het een permanente bron van spanning werd. Tot dan toe kwamen er elk jaar veteranen bijeen, en ondanks het feit dat er op het graf soms alcohol werd gedronken en er zelfs op het graf werd gedanst, greep de politie nooit in. In de nacht van 26 april braken er echter rellen uit in het centrum van Tallinn en deze breidden zich later, gelukkig op kleinere schaal, uit naar enkele grenssteden. De relschoppers vernielden alles wat zij tegenkwamen, zoals auto’s en bushaltes, maar vooral ramen. Groepen jongeren braken in bij winkels en stalen er alles. Vooral slijterijen waren populair, maar ook andere winkels, zoals van Armani en Hugo Boss en juwelierswinkels. Aangezien wij in een mediatijdperk leven, werd dit allemaal opgenomen en live op televisie uitgezonden. Er is nu een grote hoeveelheid videomateriaal van deze gebeurtenissen. De politie greep pas in toen de jeugdbendes te agressief werden. De politie gebruikte gummiknuppels en waterkanonnen, maar geen vuurwapens. Die nacht werd de Bronzen Soldaat van het Tõnismägi-plantsoen overgebracht naar de militaire begraafplaats, waar het beeld sinds gisteren weer voor publiek toegankelijk is. Daarna begonnen de aanvallen uit Rusland, de propaganda-aanvallen die de vorige sprekers al noemden, die uitliepen in de eis van de Russische Doema om de Estse regering te vervangen. Ik rond nu af. Mijn excuses, mijnheer de Voorzitter. Tot slot wil ik iedereen bedanken die Estland heeft gesteund en blijft steunen. Dat is voor ons een grote eer en steun. Bedankt, mijnheer de Voorzitter, en nogmaals mijn excuses."@nl3,3
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@pl16
"Senhor Presidente, Senhoras e Senhores Deputados, permitam-me que comece por manifestar a esperança de que, já que falo em nome do meu grupo, não me seja concedido muito menos tempo do que ao orador precedente. Estamos hoje a debater as relações entre a Estónia e a Rússia. Para o fazer não podemos deixar de analisar os acontecimentos que tiveram lugar, no final de Abril, na Estónia. Não podemos, bem assim, ignorar a causa desses acontecimentos – a estátua do Soldado de Bronze. Trata-se de uma estátua que foi erigida pelas autoridades soviéticas em honra dos libertadores de Talin. Na verdade, a libertação de Talin consistiu no bombardeamento da cidade em 9 de Março de 1944, tendo 40% das áreas residenciais sido destruídas e centenas de pessoas mortas. Esse acontecimento tem sido referido como libertação mas a realidade é que muitos Estónios foram deportados para a Sibéria, as vagas de deportações sucederam-se e não houve uma família que ficasse indemne à repressão. O meu pai foi deportado para a Sibéria em 1941 e só 21 anos depois voltou a casa. Após a morte de Estaline a minha bisavó, que também tinha sido deportada para a Sibéria, partiu sozinha, a pé, para o seu país natal, a Estónia. Um dia os meus familiares chegaram a casa e encontraram-na, sentada, nos degraus. Infelizmente, a minha bisavó estava já morta. Ainda me recordo dessa época. Apesar de monumento erigido ao libertador, o Soldado de Bronze foi um símbolo de dolorosas vivências para muitos Estónios. No entanto, manteve-se na praça central da nossa capital durante mais 15 anos, ou seja, durante os 15 anos que se seguiram à independência da Estónia. Que aconteceu em 26 de Abril? Que se passou nessa noite? A crise do monumento começou há cerca de um ano, quando um encontro de extremistas que brandiam a bandeira da União Soviética transformou este monumento em honra dos mortos num símbolo da vitória da ocupação soviética. Foi nesta qualidade que se tornou contínua fonte de tensão. Até essa altura os veteranos sempre se tinham reunido, anualmente, nesse local e embora, por vezes, se consumisse álcool, embora os presentes chegassem, por vezes, a dançar sobre o túmulo, a polícia nunca tinha intervindo. Porém, na noite de 26 de Abril, estalaram no centro da cidade distúrbios que acabaram por se espalhar para algumas cidades situadas em zonas de fronteira onde, no entanto, tiveram uma dimensão mais reduzida. Os desordeiros destruíram tudo o que estava à sua frente, incluindo carros e paragens de autocarro mas, sobretudo, montras. Bandos de jovens irromperam pelas lojas e roubaram tudo. O alvo mais procurado foram lojas de bebidas mas outros estabelecimentos também foram visados. Lojas Armani e Hugo Boss, assim como joalharias, foram saqueadas. Porque vivemos numa era da comunicação todos estes acontecimentos foram gravados e difundidos, ao vivo, na televisão. Existe, hoje, uma quantidade considerável de material vídeo que documenta o ocorrido. A polícia apenas interveio quando os grupos de jovens se tornaram demasiado agressivos. Usou bastões e canhões de água mas não recorreu a armas de fogo. Nessa noite o Soldado de Bronze foi transportado de Tõnismäe para o cemitério militar onde, ontem, passou de novo a estar disponível ao público. Depois disso começaram os ataques da Rússia - as ofensivas de propaganda a que aludiram os oradores anteriores e que culminaram na exigência feita pela Duma Russa de mudar o governo da Estónia. Tenho de interromper. Queira desculpar, Senhor Presidente. Finalmente, queria agradecer a todos quantos apoiaram e continuam a apoiar a Estónia. Esse apoio é, para nós, uma grande honra e uma grande ajuda. Muito obrigada, Senhor Presidente, e por favor aceite as minhas desculpas."@pt17
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@ro18
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@sk19
"Lugupeetud president, head kolleegid, luban siiski alustuseks omale väikese repliigi lootusega, et kuna ma esinen fraktsiooni nimel, minu kõneaega eriliselt ei vähendata võrreldes esmakõnelejaga. Me räägime täna Eesti ja Vene suhetest ja sellest rääkides peame kindlasti rääkima aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis. Mööda ei saa minna ka selle põhjustest – pronkssõdurist. See kuju püstitati Nõukogude võimu poolt Tallinna vabastajate auks. Tallinna vabastamine oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, kus Tallinna elamispinnast hävis 40% ja hukkus sadu inimesi. Vabastamine. Eesti rahvast oli küüditatud Siberisse, üks küüditamise laine järgnes teisele; polnud perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse aastal 1941, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vanavanaema, ka küüditatud Siberisse, hakkas peale Stalini surma ise ja jalgsi kodu poole Eestisse tulema. Pere leidis ta õhtul töölt tulles trepilt istumas, paraku oli minu vanavanaema surnud. Ma mäletan seda aega veel. Pronkssõdur kui vabastajale püstitatud mälestusmärk oli paljudele eestlastele väga valusate läbielamuste sümbol. Ometigi ta seisis meie pealinna keskväljakul ka 15 aasta jooksul nüüd, st 15 iseseisvusaasta jooksul. Mis siis toimus 26. aprillil? Mis siis toimus sellel ööl? Tegelikult algas monumendikriis umbes aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ja muutus sellisena pidevate pingete allikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal veteranid ja vaatamata sellele, et haual tarvitati teinekord ka alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi. 26. aprilli öösel algasid aga kesklinnas rahutused, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike; eriti populaarsed olid alkoholikauplused, aga näiteks ka mõned butiigid: Armani, Hugo Boss, juveeliärid. Et me elame meediaajastul, siis on see kõik ka jäädvustatud ja kanti otse ka televisiooni kaudu üle. Tänaseks on sellest hulgaliselt videomaterjali. Politsei sekkus alles siis kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid, ka veekahureid; tulirelvu ei kasutatud. Sellel ööl teisaldati pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule, kus eile ta taas ka avati. Rünnakud algasid sellejärgselt Venemaa poolt – Venemaa propagandarünnakud, millest eelkõnelejad juba rääkisid – kuni Vene duuma nõudmiseni valitsus välja vahetada. Ma kohe lõpetan, vabandust, härra president. Ma tahaks tänada lõpetuseks kõiki, kes Eestit toetasid ja edasi toetavad – see on meile suureks auks ja toetuseks. Aitäh, härra president, ja vabandage mind."@sl20
"Herr talman, mina damer och herrar! Jag vill först och främst svara, och eftersom jag talar på min grupps vägnar hoppas jag att jag inte får betydligt mindre tid än föregående talare. I dag diskuterar vi förbindelserna mellan Estland och Ryssland, och när vi talar om dessa måste vi definitivt diskutera de händelser som ägde rum i Estland i slutet av april. Vi kan inte heller bortse från orsaken till dessa händelser – bronssoldaten. Denna staty restes av de sovjetiska myndigheterna för att hedra Tallinns befriare. Tallinns befrielse utgjordes egentligen av bombningen av Tallinn den 9 mars 1944 när 40 procent av Tallinns bostadsområden förstördes och hundratals människor dog. Detta kallades för befrielse, men ester deporterades till Sibirien i olika omgångar av deportationer, och det var inte någon familj som inte drabbades av förtrycket. Min far deporterades till Sibirien 1941 och återvände inte hem förrän 21 år senare. Efter Stalins död gav sig min farmor, som också hade deporterats till Sibirien, iväg ensam till fots till sitt hemland Estland. En dag när min familj kom hem från arbetet fann de henne sittande på trappan till vårt hus, men olyckligtvis var min gammelfarmor redan död. Jag kommer fortfarande ihåg den gången. Bronssoldaten var ett monument som restes åt befriarna och en symbol för mycket smärtsamma upplevelser för många ester. Ändå stod den på det centrala torget i vår huvudstad i ytterligare 15 år, det vill säga 15 år efter det att Estland återfick sin självständighet. Vad var det som hände den 26 april? Vad hände den natten? Statykrisen började egentligen för ett år sedan när en grupp extremister som viftade med Sovjetflaggor omvandlade detta monument från ett som hedrade de döda till en segersymbol för Sovjets ockupation, och som sådan blev det en ständig spänningskälla. Fram till dess hade krigsveteraner samlats där varje år, och trots att det ibland intogs en del alkohol på graven och att det till och med hände att de närvarande dansade på graven ingrep aldrig polisen. Men på natten den 26 april blev det upplopp i centrala staden, som senare spred sig till vissa angränsande städer där de dock var mindre allvarliga. Deltagarna i upploppet förstörde allt som stod i deras väg, bland annat bilar och busshållplatser, men framför allt fönster. Ungdomsgäng bröt sig in i butiker och stal allt. Vin- och spritbutiker var särskilt utsatta men även några andra butiker. Till exempel Armani och Hugo Boss, liksom juvelerare plundrades. Eftersom vi lever i ett mediesamhälle spelades allt detta in och direktsändes i tv. I dag finns det ett stort videomaterial som dokumenterar händelserna. Polisen ingrep inte förrän ungdomsgängen blev för aggressiva. Man använde batonger och vattenkanoner men inga skjutvapen. Den natten transporterades bronsstatyn från Tõnismäe till militärkyrkogården där den i går återigen öppnades för allmänheten. Efter det satte attackerna från Ryssland igång – propagandaoffensiven som nämndes av föregående talare som kulminerade i den ryska dumans begäran om ett regeringsbyte i Estland. Jag ska sluta nu. Jag ber om ursäkt, herr talman. Slutligen vill jag tacka alla som har stött och kommer att fortsätta att stödja Estland. Detta är en stor ära för oss och även en stor hjälp. Tack, herr talman, och jag ber om ursäkt."@sv22
lpv:unclassifiedMetadata
"(Indlægget blev afbrudt)"2
"(Le discours é été interrompu)"8
"(The speech was interrupted)"4
"(kõne katkestati)"18,5,20,15,1,19,14,16,11,13
"Armani"12
"Siiri Oviir,"18,5,20,15,1,19,14,16,11,13
"fraktsiooni ALDE nimel"18,5,20,15,1,19,14,16,11,13

Named graphs describing this resource:

1http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Czech.ttl.gz
2http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Danish.ttl.gz
3http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Dutch.ttl.gz
4http://purl.org/linkedpolitics/rdf/English.ttl.gz
5http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Estonian.ttl.gz
6http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Events_and_structure.ttl.gz
7http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Finnish.ttl.gz
8http://purl.org/linkedpolitics/rdf/French.ttl.gz
9http://purl.org/linkedpolitics/rdf/German.ttl.gz
10http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Greek.ttl.gz
11http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Hungarian.ttl.gz
12http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Italian.ttl.gz
13http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Latvian.ttl.gz
14http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Lithuanian.ttl.gz
15http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Maltese.ttl.gz
16http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Polish.ttl.gz
17http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Portuguese.ttl.gz
18http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Romanian.ttl.gz
19http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Slovak.ttl.gz
20http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Slovenian.ttl.gz
21http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Spanish.ttl.gz
22http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Swedish.ttl.gz
23http://purl.org/linkedpolitics/rdf/spokenAs.ttl.gz

The resource appears as object in 2 triples

Context graph