Local view for "http://purl.org/linkedpolitics/eu/plenary/2004-05-04-Speech-2-154"

PredicateValue (sorted: none)
lpv:spokenAs
lpv:spokenAs
lpv:spokenAs
lpv:spoken text
"Lugupeetud proua president! Usun, et juba täna peame hakkama aktiivselt tegelema nende küsimustega, mis muutusid aktuaalseks 1. mail. Uued liikmed tähendavad Euroopale uusi piire ja uusi naabreid. Nende uute, Euroopa Liiduga esimest korda piirnevate riikide hulgast leiame esmakordselt pärast 15 aastast vaheaega ühe totalitaarse riigi, Valgevene, ning Ukraina, kus demokraatia ja majanduse reformimine on jäänud kahetsusväärselt soiku. Natuke nendest riikidest edasi paiknevad Moldova ja Taga-Kaukaasia riigid – kõik need on konfliktidega külmutatud, oma kodusõja ajutiselt pidama saanud riigid. Ma ei räägi siin Venemaast, mille probleemid on meil teada, sest Venemaa on juba 9 aastat olnud Euroopa Liidu naaber. Kuid nagu mainis Gary Titley, on ta nüüd meie seas. Need riigid on kõik võimalikud migratsioonipumbad ja keegi ei kontrolli, kes nende territooriumile siseneb. Mõned nendest riikidest on ökoloogilise katastroofi äärel. Me võime ennustada, et Euroopa Liidu ja meie uute naabrite vahel haigutav majanduslik, sotsiaalne, õiguslik ja poliitiline erinevus vaid kasvab. Juba praegu on vahe silmatorkav, ent mõne aasta pärast on ta oluliselt suurem. Me teame, mida see tähendab ja, uskuge mind, see muutub teemana oluliselt tähtsamaks kui tööjõu vaba liikumise üleminekuperiood. Mitmed siin on rääkinud Euroopa ajaloolistest ja kultuurilistest piiridest. Ma hoiatan selle eest. Samuel Huntington joonistas oma raamatus 8 aasta tagasi Euroopa piiri, mis kattub peaaegu täiesti laienenud Euroopa Liidu piiridega. See on mõtlemapanev. Me ei tohi lasta sellisel teoreetilisel geopoliitilisel kontseptsioonil muutuda materiaalseks ja poliitiliseks reaalsuseks. Kui me midagi ette ei võta, siis muutubki Huntingtoni Euroopa reaalsuseks. Me seisame valiku ees: esiteks, kas pühendame oluliselt rohkem poliitilist tähelepanu ja raharessursse nendele riikidele, mis loomulikult on väga kallis või teiseks, ehitame tõhusa, kuid ebaeuroopaliku ja ebainimliku uue müüri, Euroopa suure müüri endi ja oma uute naabrite vahele. Sel juhul sarnaneb Euroopa idapiir üsna pea USA-Mehhiko piiriga koos kõigi samasuguste probleemidega. Paradoksaalsel kombel tuleb see müür samadesse riikidesse, mis kannatasid 15 aastat tagasi müüri pärast oma läänepiiril. Turvaline Euroopa peab tegelema oma naabritega seotud küsimustega. On meie endi otsustada, kas teeme seda eraldamise või abistamise kaudu."@et5
lpv:unclassifiedMetadata
"Ilves (PSE )."5,19,15,1,18,14,16,11,13
lpv:translated text
"Lugupeetud proua president! Usun, et juba täna peame hakkama aktiivselt tegelema nende küsimustega, mis muutusid aktuaalseks 1. mail. Uued liikmed tähendavad Euroopale uusi piire ja uusi naabreid. Nende uute, Euroopa Liiduga esimest korda piirnevate riikide hulgast leiame esmakordselt pärast 15 aastast vaheaega ühe totalitaarse riigi, Valgevene, ning Ukraina, kus demokraatia ja majanduse reformimine on jäänud kahetsusväärselt soiku. Natuke nendest riikidest edasi paiknevad Moldova ja Taga-Kaukaasia riigid – kõik need on konfliktidega külmutatud, oma kodusõja ajutiselt pidama saanud riigid. Ma ei räägi siin Venemaast, mille probleemid on meil teada, sest Venemaa on juba 9 aastat olnud Euroopa Liidu naaber. Kuid nagu mainis Gary Titley, on ta nüüd meie seas. Need riigid on kõik võimalikud migratsioonipumbad ja keegi ei kontrolli, kes nende territooriumile siseneb. Mõned nendest riikidest on ökoloogilise katastroofi äärel. Me võime ennustada, et Euroopa Liidu ja meie uute naabrite vahel haigutav majanduslik, sotsiaalne, õiguslik ja poliitiline erinevus vaid kasvab. Juba praegu on vahe silmatorkav, ent mõne aasta pärast on ta oluliselt suurem. Me teame, mida see tähendab ja, uskuge mind, see muutub teemana oluliselt tähtsamaks kui tööjõu vaba liikumise üleminekuperiood. Mitmed siin on rääkinud Euroopa ajaloolistest ja kultuurilistest piiridest. Ma hoiatan selle eest. Samuel Huntington joonistas oma raamatus 8 aasta tagasi Euroopa piiri, mis kattub peaaegu täiesti laienenud Euroopa Liidu piiridega. See on mõtlemapanev. Me ei tohi lasta sellisel teoreetilisel geopoliitilisel kontseptsioonil muutuda materiaalseks ja poliitiliseks reaalsuseks. Kui me midagi ette ei võta, siis muutubki Huntingtoni Euroopa reaalsuseks. Me seisame valiku ees: esiteks, kas pühendame oluliselt rohkem poliitilist tähelepanu ja raharessursse nendele riikidele, mis loomulikult on väga kallis või teiseks, ehitame tõhusa, kuid ebaeuroopaliku ja ebainimliku uue müüri, Euroopa suure müüri endi ja oma uute naabrite vahele. Sel juhul sarnaneb Euroopa idapiir üsna pea USA-Mehhiko piiriga koos kõigi samasuguste probleemidega. Paradoksaalsel kombel tuleb see müür samadesse riikidesse, mis kannatasid 15 aastat tagasi müüri pärast oma läänepiiril. Turvaline Euroopa peab tegelema oma naabritega seotud küsimustega. On meie endi otsustada, kas teeme seda eraldamise või abistamise kaudu."@sl19
lpv:unclassifiedMetadata
"Ilves (PSE )."5,19,15,1,18,14,16,11,13
lpv:translated text
"Lugupeetud proua president! Usun, et juba täna peame hakkama aktiivselt tegelema nende küsimustega, mis muutusid aktuaalseks 1. mail. Uued liikmed tähendavad Euroopale uusi piire ja uusi naabreid. Nende uute, Euroopa Liiduga esimest korda piirnevate riikide hulgast leiame esmakordselt pärast 15 aastast vaheaega ühe totalitaarse riigi, Valgevene, ning Ukraina, kus demokraatia ja majanduse reformimine on jäänud kahetsusväärselt soiku. Natuke nendest riikidest edasi paiknevad Moldova ja Taga-Kaukaasia riigid – kõik need on konfliktidega külmutatud, oma kodusõja ajutiselt pidama saanud riigid. Ma ei räägi siin Venemaast, mille probleemid on meil teada, sest Venemaa on juba 9 aastat olnud Euroopa Liidu naaber. Kuid nagu mainis Gary Titley, on ta nüüd meie seas. Need riigid on kõik võimalikud migratsioonipumbad ja keegi ei kontrolli, kes nende territooriumile siseneb. Mõned nendest riikidest on ökoloogilise katastroofi äärel. Me võime ennustada, et Euroopa Liidu ja meie uute naabrite vahel haigutav majanduslik, sotsiaalne, õiguslik ja poliitiline erinevus vaid kasvab. Juba praegu on vahe silmatorkav, ent mõne aasta pärast on ta oluliselt suurem. Me teame, mida see tähendab ja, uskuge mind, see muutub teemana oluliselt tähtsamaks kui tööjõu vaba liikumise üleminekuperiood. Mitmed siin on rääkinud Euroopa ajaloolistest ja kultuurilistest piiridest. Ma hoiatan selle eest. Samuel Huntington joonistas oma raamatus 8 aasta tagasi Euroopa piiri, mis kattub peaaegu täiesti laienenud Euroopa Liidu piiridega. See on mõtlemapanev. Me ei tohi lasta sellisel teoreetilisel geopoliitilisel kontseptsioonil muutuda materiaalseks ja poliitiliseks reaalsuseks. Kui me midagi ette ei võta, siis muutubki Huntingtoni Euroopa reaalsuseks. Me seisame valiku ees: esiteks, kas pühendame oluliselt rohkem poliitilist tähelepanu ja raharessursse nendele riikidele, mis loomulikult on väga kallis või teiseks, ehitame tõhusa, kuid ebaeuroopaliku ja ebainimliku uue müüri, Euroopa suure müüri endi ja oma uute naabrite vahele. Sel juhul sarnaneb Euroopa idapiir üsna pea USA-Mehhiko piiriga koos kõigi samasuguste probleemidega. Paradoksaalsel kombel tuleb see müür samadesse riikidesse, mis kannatasid 15 aastat tagasi müüri pärast oma läänepiiril. Turvaline Euroopa peab tegelema oma naabritega seotud küsimustega. On meie endi otsustada, kas teeme seda eraldamise või abistamise kaudu."@mt15
lpv:unclassifiedMetadata
"Ilves (PSE )."5,19,15,1,18,14,16,11,13
lpv:translated text
"Lugupeetud proua president! Usun, et juba täna peame hakkama aktiivselt tegelema nende küsimustega, mis muutusid aktuaalseks 1. mail. Uued liikmed tähendavad Euroopale uusi piire ja uusi naabreid. Nende uute, Euroopa Liiduga esimest korda piirnevate riikide hulgast leiame esmakordselt pärast 15 aastast vaheaega ühe totalitaarse riigi, Valgevene, ning Ukraina, kus demokraatia ja majanduse reformimine on jäänud kahetsusväärselt soiku. Natuke nendest riikidest edasi paiknevad Moldova ja Taga-Kaukaasia riigid – kõik need on konfliktidega külmutatud, oma kodusõja ajutiselt pidama saanud riigid. Ma ei räägi siin Venemaast, mille probleemid on meil teada, sest Venemaa on juba 9 aastat olnud Euroopa Liidu naaber. Kuid nagu mainis Gary Titley, on ta nüüd meie seas. Need riigid on kõik võimalikud migratsioonipumbad ja keegi ei kontrolli, kes nende territooriumile siseneb. Mõned nendest riikidest on ökoloogilise katastroofi äärel. Me võime ennustada, et Euroopa Liidu ja meie uute naabrite vahel haigutav majanduslik, sotsiaalne, õiguslik ja poliitiline erinevus vaid kasvab. Juba praegu on vahe silmatorkav, ent mõne aasta pärast on ta oluliselt suurem. Me teame, mida see tähendab ja, uskuge mind, see muutub teemana oluliselt tähtsamaks kui tööjõu vaba liikumise üleminekuperiood. Mitmed siin on rääkinud Euroopa ajaloolistest ja kultuurilistest piiridest. Ma hoiatan selle eest. Samuel Huntington joonistas oma raamatus 8 aasta tagasi Euroopa piiri, mis kattub peaaegu täiesti laienenud Euroopa Liidu piiridega. See on mõtlemapanev. Me ei tohi lasta sellisel teoreetilisel geopoliitilisel kontseptsioonil muutuda materiaalseks ja poliitiliseks reaalsuseks. Kui me midagi ette ei võta, siis muutubki Huntingtoni Euroopa reaalsuseks. Me seisame valiku ees: esiteks, kas pühendame oluliselt rohkem poliitilist tähelepanu ja raharessursse nendele riikidele, mis loomulikult on väga kallis või teiseks, ehitame tõhusa, kuid ebaeuroopaliku ja ebainimliku uue müüri, Euroopa suure müüri endi ja oma uute naabrite vahele. Sel juhul sarnaneb Euroopa idapiir üsna pea USA-Mehhiko piiriga koos kõigi samasuguste probleemidega. Paradoksaalsel kombel tuleb see müür samadesse riikidesse, mis kannatasid 15 aastat tagasi müüri pärast oma läänepiiril. Turvaline Euroopa peab tegelema oma naabritega seotud küsimustega. On meie endi otsustada, kas teeme seda eraldamise või abistamise kaudu."@cs1
lpv:unclassifiedMetadata
"Ilves (PSE )."5,19,15,1,18,14,16,11,13
lpv:translated text
"Lugupeetud proua president! Usun, et juba täna peame hakkama aktiivselt tegelema nende küsimustega, mis muutusid aktuaalseks 1. mail. Uued liikmed tähendavad Euroopale uusi piire ja uusi naabreid. Nende uute, Euroopa Liiduga esimest korda piirnevate riikide hulgast leiame esmakordselt pärast 15 aastast vaheaega ühe totalitaarse riigi, Valgevene, ning Ukraina, kus demokraatia ja majanduse reformimine on jäänud kahetsusväärselt soiku. Natuke nendest riikidest edasi paiknevad Moldova ja Taga-Kaukaasia riigid – kõik need on konfliktidega külmutatud, oma kodusõja ajutiselt pidama saanud riigid. Ma ei räägi siin Venemaast, mille probleemid on meil teada, sest Venemaa on juba 9 aastat olnud Euroopa Liidu naaber. Kuid nagu mainis Gary Titley, on ta nüüd meie seas. Need riigid on kõik võimalikud migratsioonipumbad ja keegi ei kontrolli, kes nende territooriumile siseneb. Mõned nendest riikidest on ökoloogilise katastroofi äärel. Me võime ennustada, et Euroopa Liidu ja meie uute naabrite vahel haigutav majanduslik, sotsiaalne, õiguslik ja poliitiline erinevus vaid kasvab. Juba praegu on vahe silmatorkav, ent mõne aasta pärast on ta oluliselt suurem. Me teame, mida see tähendab ja, uskuge mind, see muutub teemana oluliselt tähtsamaks kui tööjõu vaba liikumise üleminekuperiood. Mitmed siin on rääkinud Euroopa ajaloolistest ja kultuurilistest piiridest. Ma hoiatan selle eest. Samuel Huntington joonistas oma raamatus 8 aasta tagasi Euroopa piiri, mis kattub peaaegu täiesti laienenud Euroopa Liidu piiridega. See on mõtlemapanev. Me ei tohi lasta sellisel teoreetilisel geopoliitilisel kontseptsioonil muutuda materiaalseks ja poliitiliseks reaalsuseks. Kui me midagi ette ei võta, siis muutubki Huntingtoni Euroopa reaalsuseks. Me seisame valiku ees: esiteks, kas pühendame oluliselt rohkem poliitilist tähelepanu ja raharessursse nendele riikidele, mis loomulikult on väga kallis või teiseks, ehitame tõhusa, kuid ebaeuroopaliku ja ebainimliku uue müüri, Euroopa suure müüri endi ja oma uute naabrite vahele. Sel juhul sarnaneb Euroopa idapiir üsna pea USA-Mehhiko piiriga koos kõigi samasuguste probleemidega. Paradoksaalsel kombel tuleb see müür samadesse riikidesse, mis kannatasid 15 aastat tagasi müüri pärast oma läänepiiril. Turvaline Euroopa peab tegelema oma naabritega seotud küsimustega. On meie endi otsustada, kas teeme seda eraldamise või abistamise kaudu."@sk18
lpv:unclassifiedMetadata
"Ilves (PSE )."5,19,15,1,18,14,16,11,13
lpv:translated text
"Lugupeetud proua president! Usun, et juba täna peame hakkama aktiivselt tegelema nende küsimustega, mis muutusid aktuaalseks 1. mail. Uued liikmed tähendavad Euroopale uusi piire ja uusi naabreid. Nende uute, Euroopa Liiduga esimest korda piirnevate riikide hulgast leiame esmakordselt pärast 15 aastast vaheaega ühe totalitaarse riigi, Valgevene, ning Ukraina, kus demokraatia ja majanduse reformimine on jäänud kahetsusväärselt soiku. Natuke nendest riikidest edasi paiknevad Moldova ja Taga-Kaukaasia riigid – kõik need on konfliktidega külmutatud, oma kodusõja ajutiselt pidama saanud riigid. Ma ei räägi siin Venemaast, mille probleemid on meil teada, sest Venemaa on juba 9 aastat olnud Euroopa Liidu naaber. Kuid nagu mainis Gary Titley, on ta nüüd meie seas. Need riigid on kõik võimalikud migratsioonipumbad ja keegi ei kontrolli, kes nende territooriumile siseneb. Mõned nendest riikidest on ökoloogilise katastroofi äärel. Me võime ennustada, et Euroopa Liidu ja meie uute naabrite vahel haigutav majanduslik, sotsiaalne, õiguslik ja poliitiline erinevus vaid kasvab. Juba praegu on vahe silmatorkav, ent mõne aasta pärast on ta oluliselt suurem. Me teame, mida see tähendab ja, uskuge mind, see muutub teemana oluliselt tähtsamaks kui tööjõu vaba liikumise üleminekuperiood. Mitmed siin on rääkinud Euroopa ajaloolistest ja kultuurilistest piiridest. Ma hoiatan selle eest. Samuel Huntington joonistas oma raamatus 8 aasta tagasi Euroopa piiri, mis kattub peaaegu täiesti laienenud Euroopa Liidu piiridega. See on mõtlemapanev. Me ei tohi lasta sellisel teoreetilisel geopoliitilisel kontseptsioonil muutuda materiaalseks ja poliitiliseks reaalsuseks. Kui me midagi ette ei võta, siis muutubki Huntingtoni Euroopa reaalsuseks. Me seisame valiku ees: esiteks, kas pühendame oluliselt rohkem poliitilist tähelepanu ja raharessursse nendele riikidele, mis loomulikult on väga kallis või teiseks, ehitame tõhusa, kuid ebaeuroopaliku ja ebainimliku uue müüri, Euroopa suure müüri endi ja oma uute naabrite vahele. Sel juhul sarnaneb Euroopa idapiir üsna pea USA-Mehhiko piiriga koos kõigi samasuguste probleemidega. Paradoksaalsel kombel tuleb see müür samadesse riikidesse, mis kannatasid 15 aastat tagasi müüri pärast oma läänepiiril. Turvaline Euroopa peab tegelema oma naabritega seotud küsimustega. On meie endi otsustada, kas teeme seda eraldamise või abistamise kaudu."@lt14
lpv:unclassifiedMetadata
"Ilves (PSE )."5,19,15,1,18,14,16,11,13
lpv:translated text
"Lugupeetud proua president! Usun, et juba täna peame hakkama aktiivselt tegelema nende küsimustega, mis muutusid aktuaalseks 1. mail. Uued liikmed tähendavad Euroopale uusi piire ja uusi naabreid. Nende uute, Euroopa Liiduga esimest korda piirnevate riikide hulgast leiame esmakordselt pärast 15 aastast vaheaega ühe totalitaarse riigi, Valgevene, ning Ukraina, kus demokraatia ja majanduse reformimine on jäänud kahetsusväärselt soiku. Natuke nendest riikidest edasi paiknevad Moldova ja Taga-Kaukaasia riigid – kõik need on konfliktidega külmutatud, oma kodusõja ajutiselt pidama saanud riigid. Ma ei räägi siin Venemaast, mille probleemid on meil teada, sest Venemaa on juba 9 aastat olnud Euroopa Liidu naaber. Kuid nagu mainis Gary Titley, on ta nüüd meie seas. Need riigid on kõik võimalikud migratsioonipumbad ja keegi ei kontrolli, kes nende territooriumile siseneb. Mõned nendest riikidest on ökoloogilise katastroofi äärel. Me võime ennustada, et Euroopa Liidu ja meie uute naabrite vahel haigutav majanduslik, sotsiaalne, õiguslik ja poliitiline erinevus vaid kasvab. Juba praegu on vahe silmatorkav, ent mõne aasta pärast on ta oluliselt suurem. Me teame, mida see tähendab ja, uskuge mind, see muutub teemana oluliselt tähtsamaks kui tööjõu vaba liikumise üleminekuperiood. Mitmed siin on rääkinud Euroopa ajaloolistest ja kultuurilistest piiridest. Ma hoiatan selle eest. Samuel Huntington joonistas oma raamatus 8 aasta tagasi Euroopa piiri, mis kattub peaaegu täiesti laienenud Euroopa Liidu piiridega. See on mõtlemapanev. Me ei tohi lasta sellisel teoreetilisel geopoliitilisel kontseptsioonil muutuda materiaalseks ja poliitiliseks reaalsuseks. Kui me midagi ette ei võta, siis muutubki Huntingtoni Euroopa reaalsuseks. Me seisame valiku ees: esiteks, kas pühendame oluliselt rohkem poliitilist tähelepanu ja raharessursse nendele riikidele, mis loomulikult on väga kallis või teiseks, ehitame tõhusa, kuid ebaeuroopaliku ja ebainimliku uue müüri, Euroopa suure müüri endi ja oma uute naabrite vahele. Sel juhul sarnaneb Euroopa idapiir üsna pea USA-Mehhiko piiriga koos kõigi samasuguste probleemidega. Paradoksaalsel kombel tuleb see müür samadesse riikidesse, mis kannatasid 15 aastat tagasi müüri pärast oma läänepiiril. Turvaline Euroopa peab tegelema oma naabritega seotud küsimustega. On meie endi otsustada, kas teeme seda eraldamise või abistamise kaudu."@pl16
lpv:unclassifiedMetadata
"Ilves (PSE )."5,19,15,1,18,14,16,11,13
lpv:translated text
"Lugupeetud proua president! Usun, et juba täna peame hakkama aktiivselt tegelema nende küsimustega, mis muutusid aktuaalseks 1. mail. Uued liikmed tähendavad Euroopale uusi piire ja uusi naabreid. Nende uute, Euroopa Liiduga esimest korda piirnevate riikide hulgast leiame esmakordselt pärast 15 aastast vaheaega ühe totalitaarse riigi, Valgevene, ning Ukraina, kus demokraatia ja majanduse reformimine on jäänud kahetsusväärselt soiku. Natuke nendest riikidest edasi paiknevad Moldova ja Taga-Kaukaasia riigid – kõik need on konfliktidega külmutatud, oma kodusõja ajutiselt pidama saanud riigid. Ma ei räägi siin Venemaast, mille probleemid on meil teada, sest Venemaa on juba 9 aastat olnud Euroopa Liidu naaber. Kuid nagu mainis Gary Titley, on ta nüüd meie seas. Need riigid on kõik võimalikud migratsioonipumbad ja keegi ei kontrolli, kes nende territooriumile siseneb. Mõned nendest riikidest on ökoloogilise katastroofi äärel. Me võime ennustada, et Euroopa Liidu ja meie uute naabrite vahel haigutav majanduslik, sotsiaalne, õiguslik ja poliitiline erinevus vaid kasvab. Juba praegu on vahe silmatorkav, ent mõne aasta pärast on ta oluliselt suurem. Me teame, mida see tähendab ja, uskuge mind, see muutub teemana oluliselt tähtsamaks kui tööjõu vaba liikumise üleminekuperiood. Mitmed siin on rääkinud Euroopa ajaloolistest ja kultuurilistest piiridest. Ma hoiatan selle eest. Samuel Huntington joonistas oma raamatus 8 aasta tagasi Euroopa piiri, mis kattub peaaegu täiesti laienenud Euroopa Liidu piiridega. See on mõtlemapanev. Me ei tohi lasta sellisel teoreetilisel geopoliitilisel kontseptsioonil muutuda materiaalseks ja poliitiliseks reaalsuseks. Kui me midagi ette ei võta, siis muutubki Huntingtoni Euroopa reaalsuseks. Me seisame valiku ees: esiteks, kas pühendame oluliselt rohkem poliitilist tähelepanu ja raharessursse nendele riikidele, mis loomulikult on väga kallis või teiseks, ehitame tõhusa, kuid ebaeuroopaliku ja ebainimliku uue müüri, Euroopa suure müüri endi ja oma uute naabrite vahele. Sel juhul sarnaneb Euroopa idapiir üsna pea USA-Mehhiko piiriga koos kõigi samasuguste probleemidega. Paradoksaalsel kombel tuleb see müür samadesse riikidesse, mis kannatasid 15 aastat tagasi müüri pärast oma läänepiiril. Turvaline Euroopa peab tegelema oma naabritega seotud küsimustega. On meie endi otsustada, kas teeme seda eraldamise või abistamise kaudu."@hu11
lpv:unclassifiedMetadata
"Ilves (PSE )."5,19,15,1,18,14,16,11,13
lpv:translated text
"Fru formand, jeg mener, at vi straks skal begynde at arbejde aktivt med de spørgsmål, der rykkede i forgrunden den 1. maj. For Europa er nye medlemmer ensbetydende med nye grænser og nye naboer. Blandt disse nye lande, der for første gang grænser op til EU, finder vi atter efter en pause på 15 år et totalitært land, Belarus, samt Ukraine, hvis demokratiske og økonomiske reformer desværre er gået i stå. Derefter kommer Moldova og de transkaukasiske republikker - der alle har latente konflikter, men som for øjeblikket har formået at standse deres borgerkrige. Jeg vil springe over Rusland, hvis problemer vi allerede kender til, da Rusland allerede har været EU's nabo i ni år. Men som hr. Gary Titley bemærkede, er landet nu midt iblandt os. Disse lande er alle potentielle kilder til migration, og ingen kontrollerer, hvem der kommer ind på deres territorier. Nogle af disse lande befinder sig på randen af en økologisk katastrofe. Vi kan forudsige, at den gabende økonomiske, sociale, retlige og politiske kløft mellem EU og vores nye naboer fortsat vil vokse. Kløften er allerede synlig, men om nogle få år vil den være betydeligt større. Vi ved, hvad det betyder, og tro mig, det bliver et langt vigtigere emne end overgangsperioden for arbejdskraftens frie bevægelighed. Nogle har talt om Europas historiske og kulturelle grænser. Det vil jeg advare imod. For otte år siden trak Samuel Huntington Europas grænser i sin bog. Disse grænser svarer næsten helt præcist til grænserne for dagens udvidede EU - et tankevækkende forhold. Vi må ikke lade en teoretisk geopolitisk opfattelse blive til en væsentlig politisk realitet. Hvis ikke vi gør noget, kommer Huntingtons forudsigelser om Europa imidlertid til at holde stik. Vi har to valgmuligheder: Enten retter vi betydeligt større politisk opmærksomhed og finansielle ressourcer mod disse lande, hvilket naturligvis er meget dyrt eller også bygger vi en effektiv men ueuropæisk og umenneskelig mur, en stor europæisk mur, mellem os og de nye naboer. I så fald vil Europas østlige grænse snart komme til at minde om grænsen mellem USA og Mexico, og vi vil opleve lignende problemer. Paradoksalt nok vil en sådan mur komme til at stå i de samme lande, der for 15 år siden led under muren ved deres vestlige grænse. Et sikkert Europa skal bekymre sig om naboernes problemer. Det er op til os at bestemme, om vi vil gøre det gennem isolation eller bistand."@da2
lpv:translated text
"Arvoisa puhemies, meidän on mielestäni jo tänään alettava käsitellä aktiivisesti 1. toukokuuta esiin tulleita asioita. Uudet jäsenvaltiot merkitsevät Euroopan unionille uusia rajoja ja uusia naapureita. Euroopan unionin uusien rajanaapurien joukossa on jälleen 15 vuoden tauon jälkeen totalitaarinen valtio, Valko-Venäjä, sekä myös Ukraina, jossa demokraattiset ja taloudelliset uudistukset ovat valitettavasti viivästyneet. Seuraavina tulevat Moldova ja Etelä-Kaukasian tasavallat – kaikissa näissä valtioissa on piileviä konflikteja, mutta ne ovat onnistuneet väliaikaisesti keskeyttämään kansalaissotansa. Sivuutan tässä yhteydessä Venäjän, jonka ongelmat ovat meille jo tuttuja, koska Venäjä on ollut Euroopan unionin naapurivaltio jo yhdeksän vuotta. Se on nyt kuitenkin keskuudessamme, kuten Gary Titley muistutti. Kaikki nämä valtiot ovat mahdollisia muuttoliikkeen väyliä, eikä kukaan valvo niiden alueille tulevia ihmisiä. Jotkut näistä valtioista ovat lisäksi ekologisen katastrofin partaalla. Voimme ennustaa, että Euroopan unionin ja uusien naapurivaltioidemme välillä ammottava taloudellinen, sosiaalinen, oikeudellinen ja poliittinen kuilu syvenee entisestään. Se on jo nyt selvästi havaittavissa, mutta muutaman vuoden kuluttua se on kasvanut huomattavasti. Tiedämme, mitä se tarkoittaa, ja uskokaa minua, siitä tulee huomattavasti merkittävämpi asia kuin työntekijöiden vapaata liikkuvuutta koskevasta siirtymäkaudesta. Jotkut puhuivat Euroopan historiallisista rajoista ja kulttuurirajoista. Varoitan siitä. Kahdeksan vuotta sitten Samuel Huntington piirsi kirjassaan Euroopan rajan, joka oli lähes tarkalleen sama kuin nykyisen laajentuneen Euroopan unionin raja – tämä herättää ajatuksia. Emme saa antaa tällaisen teoreettisen geopoliittisen ajatuksen muuttua konkreettiseksi ja poliittiseksi todellisuudeksi. Ellemme tee mitään, Huntingtonin Euroopasta tulee kuin tuleekin totta. Meidän on tehtävä valinta: Voimme osoittaa naapurivaltioillemme huomattavasti aiempaa enemmän poliittista huomiota ja rahavaroja, mikä tulee tietenkin erittäin kalliiksi tai voimme rakentaa Euroopan ja sen uusien naapurivaltioiden välille uuden tehokkaan mutta epäeurooppalaisen ja epäinhimillisen muurin – suuren Euroopan muurin. Tällöin Euroopan itäraja muistuttaisi pian Yhdysvaltojen ja Meksikon rajaa kaikkine samantapaisine ongelmineen. Paradoksaalisesti tämä muuri sijaitsisi juuri niissä valtioissa, jotka 15 vuotta sitten kärsivät länsirajalleen rakennetusta muurista. Turvallisen Euroopan on käsiteltävä naapureihinsa liittyviä asioita. Meidän tehtävämme on päättää, teemmekö sen eristäytymällä vai auttamalla."@fi7
lpv:translated text
"Mevrouw de Voorzitter, ik ben van mening dat we vandaag al actief aan de slag moeten met de onderwerpen die op 1 mei naar voren zijn gekomen. Voor Europa betekenden nieuwe leden nieuwe grenzen en nieuwe buren. Onder de nieuwe landen die voor het eerst aan Europa grenzen, bevindt zich opnieuw - na een onderbreking van 15 jaar - een totalitaire staat, Wit-Rusland, en ook Oekraïne, waar de democratische en economische hervormingen helaas tot stilstand zijn gekomen. Dan komen Moldavië en de Trans-Kaukasische republieken, stuk voor stuk landen met sluimerende conflicten die er echter in zijn geslaagd hun burgeroorlogen tijdelijk te staken. Rusland, waarvan de problemen reeds bekend zijn, zal ik hier even overslaan, aangezien Rusland al negen jaar een buurland van de Europese Unie is, met het verschil - zoals de heer Titley al opmerkte - dat zij zich nu in ons midden bevindt. Al deze landen zijn mogelijke kanalen voor migratie, en niemand houdt toezicht op de mensen die hun grondgebied binnenkomen. Sommige van deze landen bevinden zich op de rand van een ecologische ramp. Wij kunnen verwachten dat de gapende economische, sociale, juridische en politieke kloof tussen de Europese Unie en onze nieuwe buren steeds groter zal worden. Deze kloof is al duidelijk zichtbaar, maar over een paar jaar zal zij nog beduidend zijn gegroeid. Wij weten wat dit betekent en, gelooft u mij, het zal nog een aanzienlijk belangrijker onderwerp worden dan dat van de overgangsperiode voor het vrij verkeer van werknemers. Een aantal mensen hier heeft het gehad over de historische en culturele grenzen van Europa. Daar wil ik voor waarschuwen. Acht jaar geleden heeft Samuel Huntington in zijn boek de grens van Europa getrokken; deze grens komt bijna exact overeen met de grens van de huidige uitgebreide Europese Unie, een omstandigheid die tot nadenken stemt. Wij mogen niet toestaan dat een dergelijk theoretisch, geopolitiek concept een materiële en politieke werkelijkheid wordt. Als we niets doen, zal het Europa van Huntington werkelijkheid worden. We moeten een keuze maken: ofwel we kennen politieke steun en financiële middelen aan deze landen toe, wat natuurlijk erg duur is ofwel we bouwen een nieuwe doeltreffende, maar on-Europese en onmenselijke muur, een grote Europese muur tussen Europa en zijn nieuwe buurlanden. In dat geval zal de oostgrens van Europa al snel veel gelijkenis vertonen met de grens tussen de VS en Mexico, met alle problemen van dien. Paradoxaal genoeg zal deze muur gesitueerd zijn in dezelfde landen die 15 jaar geleden nog het slachtoffer waren van de muur die zich aan hun westelijke grenzen bevond. Een veilig Europa moet kunnen omgaan met de problemen van zijn buren. Het is aan ons om te beslissen of we dit doen door middel van segregatie of steun."@nl3
lpv:unclassifiedMetadata
"Ilves (PSE )."5,19,15,1,18,14,16,11,13
lpv:translated text
"Fru talman! Jag tror att vi även i dag måste börja att aktivt ta itu med de frågor som blev aktuella den 1 maj. Nya medlemmar innebär för EU nya gränser och nya grannar. Bland de nya länder som för första gången gränsar till EU finner vi igen, efter ett uppehåll på 15 år, ett totalitärt land, nämligen Vitryssland, och även Ukraina, där de demokratiska och ekonomiska reformerna tyvärr har stannat upp. Sedan kommer Moldavien och de transkaukasiska republikerna – alla dessa är länder med latenta konflikter, men de har tillfälligt lyckats få stopp på sina inbördeskrig. Ryssland, vars problem vi redan känner till, skall jag gå förbi här, eftersom Ryssland redan har varit granne till EU i nio år. Men som Gary Titley påpekade befinner sig landet nu mitt ibland oss. Dessa länder är alla möjliga kanaler för migration. Ingen kontrollerar de människor som kommer in på deras territorier. Vissa av länderna befinner sig på gränsen till en ekologisk katastrof. Vi kan förutspå att det påbörjade ekonomiska, sociala, rättsliga och politiska gapet mellan EU och våra nya grannar kommer att fortsätta att vidgas. Gapet är redan fullt synligt, men om några år kommer det att ha växt betydligt. Vi vet vad detta innebär, och det kommer att bli en betydligt viktigare fråga än övergångsperioden för arbetarnas fria rörlighet, tro mig. Vissa har här talat om Europas historiska och kulturella gränser. Jag vill varna för detta. För åtta år sedan ritade Samuel Huntington upp gränserna för Europa. Denna gräns motsvarar nästan exakt gränsen runt den nu utvidgade europeiska unionen – ett tankeväckande faktum. Vi får inte tillåta att en sådan teoretisk geopolitisk uppfattning blir en materiell och politisk realitet. Men om vi inte gör någonting kommer Huntingtons Europa att bli verklighet. Vi måste välja: antingen ägnar vi dessa länder betydligt större politisk uppmärksamhet och ger dem mer ekonomiska resurser, vilket naturligtvis är mycket kostsamt eller också bygger vi en ny effektiv men oeuropeisk och omänsklig mur, en stor europeisk mur mellan EU och dess nya grannar. I så fall kommer EU:s östra gräns snart att likna gränsen mellan USA och Mexiko, med samma problem. Paradoxalt nog kommer denna mur att befinna sig i samma länder där man för 15 år sedan led av en mur vid den västra gränsen. Ett säkert EU måste ta itu med frågor som rör dess grannar. Det är vår sak att besluta om vi gör det med hjälp av segregation eller genom att lämna stöd."@sv21
lpv:translated text
"Κυρία Πρόεδρε, φρονώ ότι πρέπει, ήδη από σήμερα, να ξεκινήσουμε να αντιμετωπίζουμε ενεργά τα θέματα που ήλθαν στο προσκήνιο την 1η Μαΐου. Για την Ευρώπη, τα νέα μέλη συνεπάγονται νέα σύνορα και νέους γείτονες. Μεταξύ αυτών των νέων χωρών, οι οποίες μοιράζονται κοινά σύνορα με την Ευρώπη, βρίσκουμε ξανά, για πρώτη φορά μετά από μια περίοδο 15 ετών, μια ολοκληρωτική χώρα, τη Λευκορωσία, καθώς και την Ουκρανία, όπου οι δημοκρατικές και οικονομικές μεταρρυθμίσεις έχουν, δυστυχώς, καθυστερήσει. Ακολουθούν η Μολδαβία και οι δημοκρατίες της Υπερκαυκασίας – το σύνολο των οποίων είναι χώρες με λανθάνουσες συγκρούσεις αλλά έχουν προσωρινά καταφέρει να εμποδίσουν την εκδήλωση εμφυλίων πολέμων. Δεν θα σταθώ στη Ρωσία, τα προβλήματα της οποίας ήδη γνωρίζουμε, δεδομένου ότι η Ρωσία έχει ήδη υπάρξει γείτονας της Ευρωπαϊκής Ένωσης επί εννέα έτη. Ωστόσο, όπως επεσήμανε ο Gary Titley, βρίσκεται πλέον ανάμεσά μας. Οι χώρες αυτές είναι όλες δυνητικές δίοδοι μετανάστευσης, ενώ κανείς δεν ελέγχει τα άτομα που εισέρχονται στα εδάφη τους. Ορισμένες δε από αυτές βρίσκονται στα πρόθυρα οικολογικής καταστροφής. Μπορούμε εύκολα να προβλέψουμε ότι το εντεινόμενο οικονομικό, κοινωνικό, νομικό και πολιτικό χάσμα μεταξύ της Ευρωπαϊκής Ένωσης και των νέων γειτόνων μας θα συνεχίσει να διευρύνεται. Το χάσμα είναι ήδη εμφανές, αλλά σε λίγα χρόνια θα έχει διευρυνθεί σημαντικά. Γνωρίζουμε τι σημαίνει αυτό και, πιστέψτε με, θα αποτελέσει πολύ πιο σημαντικό πρόβλημα από το ζήτημα της μεταβατικής περιόδου για την ελεύθερη κυκλοφορία των εργαζομένων. Ορισμένοι ομιλητές αναφέρθηκαν στα ιστορικά και πολιτιστικά σύνορα της Ευρώπης. Συνιστώ την αποφυγή παρόμοιων προσεγγίσεων. Προ οκταετίας, στο βιβλίο του, ο Σάμουελ Χάντινγκτον όρισε τα σύνορα της Ευρώπης· τα σύνορα αυτά συμπίπτουν σχεδόν πλήρως με τα σύνορα της σημερινής διευρυμένης Ευρωπαϊκής Ένωσης – και αυτό πρέπει να μας βάζει σε σκέψεις. Δεν πρέπει να επιτρέψουμε σε μια τέτοια θεωρητική γεωπολιτική αντίληψη να καταστεί υλική και πολιτική πραγματικότητα. Ωστόσο, εάν μείνουμε αδρανείς, η Ευρώπη του Χάντινγκτον θα γίνει πραγματικότητα. Βρισκόμαστε αντιμέτωποι με μια επιλογή: μπορούμε είτε να αφιερώσουμε σημαντικά ενισχυμένο πολιτικό ενδιαφέρον και χρηματοδοτικούς πόρους στις χώρες αυτές, κάτι που ασφαλώς απαιτεί σημαντικές δαπάνες ή να ανεγείρουμε ένα αποτελεσματικό, αλλά αντιευρωπαϊκό και απάνθρωπο, “ευρωπαϊκό τείχος” μεταξύ της ίδιας και των νέων της γειτόνων. Σε μια τέτοια περίπτωση, τα ανατολικά σύνορα της Ευρώπης πολύ σύντομα θα μοιάζουν με τα σύνορα μεταξύ των ΗΠΑ και του Μεξικού, γεγονός που συνεπάγεται και το σύνολο των προβλημάτων που παρατηρούνται σε αυτά. Κατά παράδοξο τρόπο, το τείχος αυτό θα βρίσκεται στις ίδιες ακριβώς χώρες οι οποίες μέχρι πριν από 15 χρόνια υπέφεραν εξαιτίας του τείχους που βρισκόταν στα δυτικά τους σύνορα. Για να είναι ασφαλής η Ευρώπη, πρέπει να αντιμετωπίσει τα ζητήματα των γειτόνων της. Από εμάς εξαρτάται εάν αυτό θα συμβεί μέσω της περιχαράκωσης ή της παροχής βοήθειας."@el10
lpv:translated text
"Lugupeetud proua president! Usun, et juba täna peame hakkama aktiivselt tegelema nende küsimustega, mis muutusid aktuaalseks 1. mail. Uued liikmed tähendavad Euroopale uusi piire ja uusi naabreid. Nende uute, Euroopa Liiduga esimest korda piirnevate riikide hulgast leiame esmakordselt pärast 15 aastast vaheaega ühe totalitaarse riigi, Valgevene, ning Ukraina, kus demokraatia ja majanduse reformimine on jäänud kahetsusväärselt soiku. Natuke nendest riikidest edasi paiknevad Moldova ja Taga-Kaukaasia riigid – kõik need on konfliktidega külmutatud, oma kodusõja ajutiselt pidama saanud riigid. Ma ei räägi siin Venemaast, mille probleemid on meil teada, sest Venemaa on juba 9 aastat olnud Euroopa Liidu naaber. Kuid nagu mainis Gary Titley, on ta nüüd meie seas. Need riigid on kõik võimalikud migratsioonipumbad ja keegi ei kontrolli, kes nende territooriumile siseneb. Mõned nendest riikidest on ökoloogilise katastroofi äärel. Me võime ennustada, et Euroopa Liidu ja meie uute naabrite vahel haigutav majanduslik, sotsiaalne, õiguslik ja poliitiline erinevus vaid kasvab. Juba praegu on vahe silmatorkav, ent mõne aasta pärast on ta oluliselt suurem. Me teame, mida see tähendab ja, uskuge mind, see muutub teemana oluliselt tähtsamaks kui tööjõu vaba liikumise üleminekuperiood. Mitmed siin on rääkinud Euroopa ajaloolistest ja kultuurilistest piiridest. Ma hoiatan selle eest. Samuel Huntington joonistas oma raamatus 8 aasta tagasi Euroopa piiri, mis kattub peaaegu täiesti laienenud Euroopa Liidu piiridega. See on mõtlemapanev. Me ei tohi lasta sellisel teoreetilisel geopoliitilisel kontseptsioonil muutuda materiaalseks ja poliitiliseks reaalsuseks. Kui me midagi ette ei võta, siis muutubki Huntingtoni Euroopa reaalsuseks. Me seisame valiku ees: esiteks, kas pühendame oluliselt rohkem poliitilist tähelepanu ja raharessursse nendele riikidele, mis loomulikult on väga kallis või teiseks, ehitame tõhusa, kuid ebaeuroopaliku ja ebainimliku uue müüri, Euroopa suure müüri endi ja oma uute naabrite vahele. Sel juhul sarnaneb Euroopa idapiir üsna pea USA-Mehhiko piiriga koos kõigi samasuguste probleemidega. Paradoksaalsel kombel tuleb see müür samadesse riikidesse, mis kannatasid 15 aastat tagasi müüri pärast oma läänepiiril. Turvaline Euroopa peab tegelema oma naabritega seotud küsimustega. On meie endi otsustada, kas teeme seda eraldamise või abistamise kaudu."@lv13
lpv:translated text
"Madam President, I believe that we must, even today, begin to deal actively with the issues that came to the fore on 1 May. For Europe, new members mean new borders and new neighbours. Among these new countries bordering on Europe for the first time, we find again, after a break of 15 years, a totalitarian country, Belarus, and also Ukraine, where democratic and economic reforms have unfortunately stalled. Next come Moldova and the Transcaucasian republics – all of them are countries with latent conflicts but which have temporarily managed to halt their civil wars. Russia, whose problems we already know, I shall pass over here, since Russia has already been the European Union’s neighbour for nine years. However, as Gary Titley has remarked, she is now in our midst. These countries are all possible conduits of migration; and nobody monitors the people entering their territories. Some of these countries are on the verge of ecological disaster. We can predict that the yawning economic, social, legal and political gulf between the European Union and our new neighbours will continue to widen. The gap is already clearly visible, but in a few years it will have grown significantly. We know what this means, and, believe me, it will become a significantly more important issue than that of the transition period for the free movement of workers. Some here have spoken of the historical and cultural borders of Europe. I warn against it. Eight years ago, in his book, Samuel Huntington drew the border of Europe; this border almost exactly matches the border of today’s enlarged European Union – a thought provoking circumstance. We must not allow such a theoretical geopolitical conception to become a material and political reality. If we do nothing, Huntington’s Europe will, however, come true. We have a choice to make: either we direct significantly more political attention and financial resources to these countries, which is of course very expensive or we build a new effective, but un-European and inhumane wall, a great wall of Europe between itself and its new neighbours. In this case Europe’s eastern border will soon resemble the US–Mexico border, together with all the similar problems. Paradoxically this wall will be located in the same countries that 15 years ago suffered due to the wall on their western border. A secure Europe must deal with the issues of its neighbours. It is up to us to decide whether we do so via segregation or assistance."@en4
lpv:translated text
"Señora Presidenta, creo que tenemos que comenzar, hoy mismo, a abordar de forma activa los temas que se plantearon el 1 de mayo. Para Europa, contar con miembros nuevos significa nuevas fronteras y nuevos vecinos. Entre los países nuevos que tienen frontera con Europa por primera vez, nos encontramos otra vez, tras un paréntesis de 15 años, con un país totalitario, Belarús, así como Ucrania, donde las reformas democráticas y económicas lamentablemente han quedado estancadas. Luego vendrán Moldova y las repúblicas transcaucasianas; todas ellas son países con conflictos latentes, pero que temporalmente han logrado detener sus guerras civiles. Rusia, cuyos problemas conocemos sobradamente, la dejaré de lado ahora, puesto que Rusia ya es vecina de la Unión Europea desde hace nueve años. Sin embargo, como ha apuntado el Sr. Titley, ahora se encuentra en nuestro entorno inmediato. Estos países constituyen todos posibles cauces de migración y nadie controla a la gente que penetra en sus territorios. Algunos de estos países están al borde del desastre ecológico. Podemos predecir que la incipiente brecha económica, social, jurídica y política entre la Unión Europea y nuestros nuevos vecinos continuará ensanchándose. La distancia ya resulta claramente perceptible, pero dentro de unos años habrá aumentado de forma significativa. Sabemos lo que esto significa y, créanme, se convertirá en un asunto de bastante mayor importancia que el del período de transición para la libre circulación de trabajadores. Algunos oradores han hablado aquí de las fronteras históricas y culturales de Europa. Es mejor no hacerlo. Hace ocho años, Samuel Huntington trazaba en un libro suyo la frontera de Europa; esta frontera coincide casi exactamente con la frontera de la Unión Europea actualmente ampliada, cosa que invita a pensar. No podemos permitir que este planteamiento geopolítico teórico se convierta en una realidad material y política. Pero si no hacemos nada, la Europa de Huntington se hará realidad. Hemos de tomar una decisión: o bien prestamos mucha más atención y recursos financieros a estos países, lo cual desde luego resulta muy costoso o bien construimos un muro nuevo y efectivo, pero no europeo e inhumano, un gran muro de Europa entre sí misma y sus nuevos vecinos. En tal caso, la frontera oriental de Europa pronto recordará a la frontera entre los Estados Unidos y México, junto con todos los problemas asociados. De forma paradójica, este muro estará ubicado en los mismos países que hace 15 años hubieron de padecer por culpa del muro en su frontera occidental. Una Europa segura tiene que ocuparse de los asuntos de sus vecinos. Nos corresponde a nosotros decidir si lo hacemos por medio de la segregación o de la ayuda."@es20
lpv:translated text
"Madame la Présidente, je crois que nous devons commencer à traiter activement, aujourd’hui même, les points qui ont été mis en évidence le 1er mai. Pour l’Europe, les nouveaux membres signifient de nouvelles frontières et de nouveaux voisins. Parmi les nouveaux pays qui jouxtent l’Europe pour la première fois, nous retrouvons, après une pause de quinze ans, un pays totalitaire, le Belarus, et aussi l’Ukraine, où les réformes démocratiques et économiques se trouvent malheureusement au point mort. Viennent ensuite la Moldova et les républiques transcaucasiennes - toutes en conflit larvé mais qui sont parvenues à mettre fin temporairement à leurs guerres civiles. Je ne parlerai pas ici de la Russie, dont nous connaissons déjà les problèmes, puisqu’elle est la voisine de l’Union européenne depuis neuf ans déjà. Néanmoins, comme M. Titley l’a fait remarquer, ce pays se situe maintenant au milieu de l’Union. Tous ces pays peuvent être des voies de migration et personne ne contrôle les personnes qui pénètrent sur leur territoire. Certains de ces pays sont au bord d’un désastre écologique. Nous sommes en mesure de prédire que le gouffre béant en matière économique, sociale, juridique et politique qui sépare l’Union européenne de nos nouveaux voisins ne cessera de s’agrandir. Le fossé est déjà bien visible, mais dans quelques années il se sera considérablement creusé. Nous savons ce que cela signifie et, croyez-moi, cela deviendra une question bien plus importante que celle de la période de transition avant la libre circulation des travailleurs. Certains ont parlé ici des frontières historiques et culturelles de l’Europe. Je vous mets en garde. Il y a huit ans, Samuel Huntington a dessiné dans son livre les frontières de l’Europe; elles correspondent presque exactement aux frontières de l’Union européenne élargie - c’est une circonstance qui pousse à réfléchir. Nous ne devons pas permettre à une telle conception de théorie géopolitique de devenir une réalité matérielle et politique. Si nous ne faisons rien, l’Europe de M. Huntington deviendra cependant réalité. Nous devons choisir: soit nous accordons bien plus d’attention politique et de ressources financières à ces pays, ce qui coûtera bien sûr très cher soit nous construisons un nouveau mur efficace, mais étranger à l’esprit européen et inhumain, un grand mur entre l’Europe et ses nouveaux voisins. Dans ce cas, la frontière orientale de l’Europe ressemblera bientôt à la frontière entre les États-Unis et le Mexique, avec les mêmes problèmes. Paradoxalement, ce mur se situera dans les mêmes pays qui ont souffert jusqu’à il y a quinze ans du mur qui s’élevait à leur frontière occidentale. Une Europe sûre doit traiter les questions de ses voisins. C’est à nous qu’il revient de décider si nous le faisons par la ségrégation ou l’assistance."@fr8
lpv:translated text
"Signora Presidente, ritengo che si debba, anche oggi stesso, iniziare ad affrontare i problemi che sono emersi il 1o maggio. Per l’Europa, i nuovi Stati membri significano nuovi confini e nuovi vicini. Tra i nuovi paesi confinanti con l’Europa per la prima volta, troviamo ancora una volta, dopo un’interruzione di 15 anni, un paese totalitario, la Bielorussia, e anche l’Ucraina, in cui la riforma democratica e quella economica hanno purtroppo subito una battuta d’arresto. Vengono poi la Moldavia e le repubbliche transcaucasiche – che sono tutti paesi con conflitti latenti, ma che per il momento sono riusciti a porre freno alle proprie guerre civili. Per quanto riguarda la Russia, di cui conosciamo già i problemi, passerò oltre, in quanto la Russia è un paese vicino dell’Unione europea già da nove anni. Tuttavia, come l’onorevole Gary Titley ha sottolineato, la Russia è ora in mezzo a noi. Questi paesi sono tutti possibili canali di migrazione e nessuno controlla le persone che entrano nel loro territorio. Alcuni di questi paesi sono sull’orlo di un disastro ecologico. Possiamo prevedere che il profondo divario economico, sociale, giuridico e politico esistente tra l’Unione europea e i nuovi vicini continuerà ad allargarsi. Il divario è già ora chiaramente visibile, ma tra qualche anno aumenterà in misura considerevole. Sappiamo cosa ciò significhi e, credetemi, diventerà una questione molto più importante di quella del periodo di transizione per la libera circolazione dei lavoratori. Alcuni in questa sede hanno parlato dei confini storici e culturali dell’Europa. Vi metto in guardia al riguardo. Otto anni fa, nel suo libro, Samuel Huntington tracciò il confine dell’Europa e tale confine corrisponde quasi esattamente con quello attuale dell’Unione europea allargata – una circostanza che fa riflettere. Non dobbiamo permettere che tale concetto geopolitico teorico diventi una realtà politica concreta. In caso contrario, l’Europa di Huntington diventerà tuttavia realtà. Dobbiamo compiere una scelta: o dedichiamo molta più attenzione politica e risorse finanziarie a questi paesi, il che è molto costoso o costruiamo un muro efficace, ma non europeo e disumano, un grande muro dell’Europa tra se stessa e i nuovi vicini. In questo caso, il confine orientale dell’Europa assomiglierà presto al confine tra Stati Uniti e Messico, con tutti i problemi analoghi che ciò comporta. Paradossalmente, questo muro sarà situato negli stessi paesi che quindici anni fa hanno sofferto a causa del muro costruito lungo il loro confine occidentale. Un’Europa sicura deve affrontare i problemi dei suoi vicini. Spetta a noi decidere se farlo attraverso la segregazione o l’assistenza."@it12
lpv:translated text
"Frau Präsidentin! Ich glaube, dass wir uns selbst am heutigen Tage aktiv mit den Fragen auseinander setzen müssen, die seit dem 1. Mai im Vordergrund stehen. Für Europa bedeuten neue Mitglieder neue Grenzen und Nachbarn. Zu diesen neu an Europa grenzenden Ländern gehört erstmals nach 15 Jahren wieder ein totalitärer Staat, d. h. Belarus, aber auch die Ukraine als ein Land, in dem demokratische und wirtschaftliche Reformen bedauerlicherweise zum Erliegen gekommen sind. Dann sind da noch die Republik Moldau und die transkaukasischen Republiken – alles Länder mit schwelenden Konflikten, denen es aber zumindest zeitweise gelungen ist, die bürgerkriegsartigen Auseinandersetzungen zu beenden. Russland, dessen Probleme uns bereits bekannt sind, lasse ich an dieser Stelle aus, denn das Land gehört schon seit neun Jahren zu den Nachbarn der Europäischen Union. Wie Gary Titley jedoch bemerkt hat, befindet sich Russland heute in unserer Mitte. Diese Staaten können ausnahmslos als mögliche Durchgangsländer für Migranten eingestuft werden. Keiner kontrolliert die Menschen, die in ihre Hoheitsgebiete einreisen. In einigen dieser Länder bahnt sich eine Umweltkatastrophe an. Die wirtschaftliche, soziale, rechtliche und politische Kluft zwischen der Europäischen Union und unseren neuen Nachbarn wird wachsen. Der heute schon klar zutage tretende Graben wird in wenigen Jahren noch erheblich breiter sein. Wir wissen, was das bedeutet. Und glauben Sie mir, dieses Problem wird einen deutlich höheren Stellenwert haben als die für die Freizügigkeit der Arbeitnehmer geltende Übergangsfrist. Einige haben über die historischen und kulturellen Grenzen Europas gesprochen. Ich warne davor. Vor acht Jahren zog Samuel Huntington in seinem Buch die europäischen Grenzen; ihr Verlauf ist nahezu identisch mit den Grenzen der heutigen erweiterten Europäischen Union. Darüber sollte man einmal genauer nachdenken. Wir dürfen nämlich nicht zulassen, dass eine theoretische geopolitische Vorstellung zur materiellen und politischen Realität wird. Wenn wir nicht gegensteuern, wird Huntingtons Europa allerdings wahr. Wir müssen uns für einen der beiden folgenden Wege entscheiden: Entweder widmen wir diesen Ländern wesentlich größeres politisches Augenmerk und lassen ihnen erheblich mehr finanzielle Mittel zukommen, was natürlich sehr kostspielig ist oder wir errichten eine neue und wirksame, aber uneuropäische und inhumane Mauer, eine große Mauer zwischen Europa und seinen neuen Nachbarn. Dann wird Europas Grenze im Osten jedoch schon bald der Grenze zwischen den USA und Mexiko gleichen, und es werden vergleichbare Probleme auftreten. Paradoxerweise wird diese Mauer in denselben Ländern liegen, die vor 15 Jahren unter der Mauer an ihrer westlichen Grenze gelitten haben. Ein sicheres Europa muss sich mit den Problemen seiner Nachbarn befassen. Wir müssen entscheiden, ob wir dafür das Mittel der Abgrenzung oder der Hilfe nutzen wollen."@de9
lpv:translated text
"Senhora Presidente, considero que devemos começar, já hoje, a abordar de forma activa questões que vieram a lume a 1 de Maio. Para a Europa, a existência de novos membros significa novas fronteiras e novos vizinhos. Entre estes novos países que pela primeira vez fazem fronteira com a Europa, encontramos novamente, após um interregno de quinze anos, um país totalitário, a Bielorrússia, e também a Ucrânia, onde as reformas democráticas e económicas tardam em concretizar-se. Temos depois a Moldávia e as repúblicas transcauscasianas – todos países com conflitos latentes, que conseguiram temporariamente as suas guerras civis. Deixarei aqui de lado a Rússia, cujos problemas já conhecemos, visto que já é vizinha da União Europeia há nove anos. No entanto, como o referiu Gary Titley, está agora no nosso seio. Estes países são todos eles vias possíveis de migração; e ninguém controla as pessoas que entram nos seus territórios. Alguns destes países estão à beira de um desastre ecológico. É possível prever que o crescente fosso económico, social, jurídico e político entre a União Europeia e os nossos vizinhos continue a alargar-se. Este fosso já é claramente visível, mas daqui a uns anos terá aumentado significativamente. Sabemos o que isso significa, e, acreditem, este tornar-se-á um assunto consideravelmente mais importante do que o do período de transição para a livre circulação de trabalhadores. Houve quem falasse aqui das fronteiras históricas e culturais da Europa. Alerto para que o não façam. Há oito anos, no seu livro, Samuel Huntington estabeleceu a fronteira da Europa; essa fronteira coincide exactamente com a fronteira que hoje tem a Europa alargada – uma circunstância que dá que pensar. Não deveremos deixar que este conceito geopolítico teórico se torne uma realidade material e política. No entanto, se nada fizermos, a Europa de Huntington tornar-se-á realidade. Temos de optar: Ou prestamos uma atenção política directa mais significativa e canalizamos mais recursos financeiros para estes países, o que evidentemente é muito dispendioso ou construímos um muro novo e eficaz, mas não-europeu e desumano, um grande muro da Europa entre ela mesma e os seus vizinhos. Neste caso, a fronteira oriental da Europa parecer-se-ia, em breve, com a fronteira entre os EUA e o México, com todos os problemas semelhantes. Paradoxalmente, este muro ficaria localizado nos mesmos países que há quinze anos sofreram com o muro que lhes servia de fronteira ocidental. Uma Europa segura deverá abordar as questões relacionadas com a sua vizinhança. Cabe-nos, a nós, decidir se o faremos através da segregação ou da ajuda."@pt17
rdf:type
dcterms:Date
dcterms:Is Part Of
dcterms:Language
lpv:document identification number
"en.20040504.7.2-154"6
lpv:hasSubsequent
lpv:speaker

Named graphs describing this resource:

1http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Czech.ttl.gz
2http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Danish.ttl.gz
3http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Dutch.ttl.gz
4http://purl.org/linkedpolitics/rdf/English.ttl.gz
5http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Estonian.ttl.gz
6http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Events_and_structure.ttl.gz
7http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Finnish.ttl.gz
8http://purl.org/linkedpolitics/rdf/French.ttl.gz
9http://purl.org/linkedpolitics/rdf/German.ttl.gz
10http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Greek.ttl.gz
11http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Hungarian.ttl.gz
12http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Italian.ttl.gz
13http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Latvian.ttl.gz
14http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Lithuanian.ttl.gz
15http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Maltese.ttl.gz
16http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Polish.ttl.gz
17http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Portuguese.ttl.gz
18http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Slovak.ttl.gz
19http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Slovenian.ttl.gz
20http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Spanish.ttl.gz
21http://purl.org/linkedpolitics/rdf/Swedish.ttl.gz
22http://purl.org/linkedpolitics/rdf/spokenAs.ttl.gz

The resource appears as object in 2 triples

Context graph